Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.

Aastatuhandaid on Sinu valgus paistnud, sunnitused tõusivad ja läksivad hukkad, mäed langesivad, aga Sinu iste ei liikunud igaveste.
Sinu õlade pääl seisab maailma vägevus ja oma otsaesisega kannad Sa taevast üleval.
Sa sirutad oma käe välja – ning maa väriseb, tema sügavused liiguvad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu vaated on otsekui mõegad, kui lõikav mõegatera! Need tungivad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––

Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715.