A. Latik, Vene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene vaga!
Ei ta varja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Vaevast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga – mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Vaat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta väike.

Kui on möödas kevade,
Suve soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igav siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam viis: –
Lendab talveks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.