Langes mända liivikussa, oli pikem puudest,
Oli sirgem, saledam ja kaunim kõigist muudest.
Uuristas männa
Vast ojake,
Ta juured mullast
Viis vallale?

Langes mända liivikussa, tüsem kõigist puudest,
Juurtega nii kindlalt seisav, tugevamgi muudest.
Kas näris männa
Ehk ussike,
Või oma lõhe
Sõi südame?

Langes mända liivikussa, puhtam kõigist puudest,
Oli kindlam, tervem ka ja siledamgi muudest.
Langetas männa
Vaest inime,
Andis ta ohvriks
Sae-, kirvele?

Langes mända liivikusta, linnu laulupuudest
Inimestel püham ta, ja armsam kõigist muudest.
Pikne tad taevast
Lõi põrmusse,
Jumala tuli
Sõi südame.

Vainö järele Soomek. J. Tilk.

Sakala nr 20, 27. mai 1889.