Rubriigiarhiiv: Thomas Körner

saksa luule,Thomas Körner,Johannes Parv,1894,Olevik,sonett

Elust lahkumine

(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arvas surevat, on luuletanud.)

Jaan Parv.

Haav valutab, ju sinised on huuled; –
Mu veri tardub, meeled segi läevad;
Siin lõpevad mu noored elupäevad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!

Mu lõbusamad lapsepõlve luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jäävad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näevad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!

Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –

See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389

saksa luule,Thomas Körner,Märt,1894,Linda

Armujoovastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm võrsub välja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt võtan kandli kätte,
Sest vaimususest paisub rind,
Ning minu voolav laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taevaks on su vaga vaade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, valus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igavesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303