(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piiravad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taevas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taevas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ väel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidavad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse säravam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199