Rudolf Löwensteini aatel.
Kui eila, armsam Hellakene,
Sind musutasin salaja,
Siis punastades, kullakene,
Sa tõrelesid minuga.
Ja häbenedes läksin mina
Su juurest, rumal poisike.
Ent siisgi olla, ütled sina,
Ma väga kallis sinule.
Kas aimad ise, nägus Hella,
Mind raskel’ proovil sead sa:
Sind armastamast mind ei keela,
Ei luba aga suudelda.
H. Annila.
Uus Aeg nr 5, 29. jaanuar 1899, lk 6.
Rudolf Löwensteini järele.
Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taevaliku väega?
Kui örnaks musuks vajusivad
Meil huuled kokku värinal,
Siis tundma arvasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.
Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!
Märt.
Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655.