Et ammu ju, armas, Sind ihkas mu meel,
Ei ütleda seda veel julgenud keel;
Ma ootasin paremat tundi
Mill’ avaldan südame sundi.

Ei parem tund tulnud, Üks julgem m’ust näis
Ta aegsasti armust Sull’ rääkimas käis
Sa ütlid: “Sind ootsingi, usu!”
Ja andsid seejuures tal musu.

Et hästi ja õrnalt ta armastab Sind,
Ka seda küll aimab ju minugi rind, –
Kuid truimalt mind küll tema
Ei saa ta sind armatsema.

Reinicki j. – berg.

Postimees nr 104, 21. august 1891, lk 2.