Rubriigiarhiiv: saksa luule

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Leena Mõru,1891,Linda

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiv linnuke.

Ja igal kaljul valge pilv
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügav järv,
Kuhu ta laened veeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal vastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su viimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su viimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

saksa luule,Philipp Nicolai,Jaan Leppik,1889,Linda

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle vainu, üle välja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal väsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis vara,
Kus pidi tema olema:
Kumb välemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Jaan Leppik,1889,Linda

Vaene mees ja õnn

Üks vaene mees kes hauku kaevas,
Hüi’s õnne appi omas vaevas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palvet varsi täitis:
Kaks kulla pakku kaevanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid vase tükeks pidas ta
Ja andis vähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne veel, et annaks enam vara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni võtta?

Gellerti järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

saksa luule,Joseph von Eichendorff,Juhan Kunder,1890,Linda

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Lydia Koidula,1889,Linda

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiavad need sõnakesed nii vaevaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päeva kiired, kes kõvat jää-koort, mis ennast tugevalt ja ikka tugevamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haava mitte üks järelemõtlemata välljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haavasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese vigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga vale toreduse ja vale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallvega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses vastu
Võib tuksu mõni teine süda veel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa võid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurvasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlvili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh vaata ülevalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutvad! kaebavad:
“Oh anna andeks, et sind kurvastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palav pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

saksa luule,Wilhelm Hauff,Ado Reinvald,1889,Linda

Vahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi välljas vahi tööl,
Mu mõtted käivad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui väele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhvima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata vaimu väes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuv küinal voodi ees,
Teed palvet puhhtast südamest
Nüid ohhvriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halvad ajad allgavad:
Jäe vait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma vagas südames.

W. Hauffi järele vabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

saksa luule,Hoffmann von Fallersleben,Juhan Kunder,1889,Linda

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All vainul vagune,
Ta silm on nagu taevas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal vainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

saksa luule,Julius Wolff,1891,Linda

Tuul ja laene

Hiilgavalt läigib laente voog
Ja liigub lahedalt,
Ja vete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea vaikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja vaatleb vahutes:
Kas armsa musu, tervise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab valuga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögva armuga.

“Et vaata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu varmalt vahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja viskab vette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle veel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162

saksa luule,Friedrich Schiller,Elise Aun,1889,Linda

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägev lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Jaan Leppik,1889,Linda

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude varjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulvad,
Seda ei või ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi vallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad vist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulvad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

saksa luule,Julius Sturm,Aleksander Martin Saar,1891,Linda

Viimne soov

Üks kord veel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei vastust sinult saada taha.
Mu peale vaata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda vaikides.

Siis palvetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taeva väed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

saksa luule,Hermann Adam von Kamp,Juhan Kunder,1890,Linda

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

saksa luule,Georg Scheurlin,Märt,1895,Linda

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele võtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terve taevas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taevavõlvile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Helene Varik,1891,Linda

HaaVad

Mu noores rinnas nüid põlevad
Sult saadud sügavad haavad:
Kuid oota, küll kevadine õhk
Teeb, et nad kord terveks saavad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on vaata,
Sealt oma valu ja kurvastust
Võin talvega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kevade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis voolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendav elu,
Mull vaesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema valu. –

Pia kevade õrn elustav õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja viib
Sealt tervisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95.

saksa luule,Hoffmann von Fallersleben,Mart Pukits,1899,Linda

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93

saksa luule,Georg Jäger,Helene Varik,1890,Linda

Järve kalldal

Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

saksa luule,Meta Heusser-Schweizer,Helene Varik,1890,Linda

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus valju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et võiks vaiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks vaenu kisa,
Taeva Isa!

Minu karjus! –
Kuni päev on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su varjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127

saksa luule,Friedrich Schiller,Jaan Leppik,1889,Linda

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhva ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohver toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taevas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Vaim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilve riigist,
Vaiime vallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks valge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallve tunnil
Kivi tekkib kivile,
Ruttu, nagu vaiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Värviline vaip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui välk on kaduma,
Öö ta oma haua vilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Viinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Karl Eduard Sööt,1896,Linda

Vokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Vura vokki viledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Viisakalt ja virgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

saksa luule,Theodor Räbel,Juhan Kunder,1890,Linda

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta väsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Veel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taevast meid tervitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehvivad tuuled ja varigi käib
Ning üleval ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehvivad nad,
Sa taevasid aeedu nüid avatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63