Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)
Väikses palves tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Võtke vähe pidada!
Vaiksed tähed, jahutage
Minu valu palavat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!
Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändavad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadavad.
Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325.
Nõel lendab, põsed punetavad
Ja jõena lang’vad pisarad:
See on jo viimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.
Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob valu lõhkend rinnasse.
Pea esimene kuub läks vanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Vaid lähed vaikse majasse. –
Sul vaikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas väikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Veel valus – üksi võitlema.
Mia Holmi järele M. Tilk.
Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)