Kui rahvas rõõmsalt õhtu ihal
Veel lõpetavad päeva tööd,
Siis seisad sina mõtte kihal,
Su lahkust matvad mure ööd.
Sul on su elu õnn ja headus
Rask’ võitlemistes mööda läind,
Ja üksina veel kibe teadus
Su trööstjaks, seltsiliseks jäänd.

Sa suguvõsa oled jätnud
Ja isamaja pühad raad,
Ning osalt sinu usku matnud,
On teadusmere kõrged vood.
Kõik vagad muistse jutu kujud
On hirmutanud mõtte töö;
Nii üksina sa rändad, ujud,
Siit läbi pilkse pime öö.

Sa näed siin ilmas tühja vaeva;
Mis aitab sul kõik auu ja muu?
Sa luuled omal õnne taeva,
Ei siiski rahu leia suu.
Et tõe põhjadele jõuda,
Käi valitud teed edasi —
Sind tahtvad mõtte tiivad sõuda
Ju vaatma tähte radasi.

Ludwig Pfau järele N (?). A.