Karl Geroki järele G. E. Luiga.
Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.
Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?
Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”
Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.
Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.
Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.
Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.
Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.
