Kuldne kuu, kuis kõnnid sala
Läbi õhtu-pilvede;
Looja käsi sind sääl ala
Rahus saadab reisile.
Paista lahkelt väsinule
Armsa, vaikse kambrisse!
Saada rahu rõhutule,
Valgust vala südame!

Kuldne kuu, kuis kõnnid sina
Sini taevavõlvi pääl,
Kus sind Isa auuks mina
Näen armsalt paistvat sääl.
Vaatad vaikselt meie poole
Alla ööde-riigisse,
Nagu see, kel hoidja hoole
Looja pannud põuesse,

Kuldne kuu, kuis armsal valgel
Tähte-leeris läigid sa,
Rändad pühalisel palgel
Nagu troonil lõpmata.
Troosti hinge su paistes nägi,
Mis sa heitsid orusse:
Kuldse kotta sinu vägi,
Kuu, mind kutsub ülesse.

Enselini järele J. Leppik.

Postimees nr 74, 1. aprill 1892, lk 3.