Hermann Kurzi järele J. Parv.

Häämeelega istun
Ma veskis kui võin;
Siin väriseb põrmand
Ja vabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.

Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Veel aasta või rohkem,
Siis kodu ta viin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub veel kodu
Ja maja ja maa!

Ja nagu siin lained
Nüüd ruttavad teel,
Ja väriseb veski,
Ja vabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii väriseb maapind
Mu jalgade all!

Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353.