Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes vaatama tulnud sa mind!
Sa võtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.
Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam vaev;
Kuid vaikselt mu mõte veel punub
Sell palvet, kes heldusekaev.
Su ringi sees, armastud sõbrad,
On viha kõik unustand kaa
Ja õnnistes vaenlast on rõõmsad,
Et rahus võib rännata ta.
Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa väsinnil puhkamist tood.
Meid iga kord, – tundes su vilu –
Sa tõest kui õndsamaks lood.
Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163