(Donau kaldal.)
“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”
“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”
“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”
“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”
“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”
“Ehk tulnud a r m, laps räägi, — eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”
Carmen Sylva järele J u l i e.
Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.
Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.
Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.
On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.
Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.
Carmen Sylva j. Linnuke.
Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.
Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.
Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.
Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.
Carmen Sylva järele Miina Luha.
Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.
Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.