Sõsar, sest a’ast ma sind viimati näind
On vaikne valu su üle tõest käind?
Su hiilgava silmade hele läik
On varjatud nagu pilvega päik.
Su heales on värisev võeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahvatu palge, su kerkiv rind
On avaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohava hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Vait, vaene laps, mu südame naal,
Sest vaevast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su valust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370