Rubriigiarhiiv: 1889

soome luule,Elias Lönnrot,Matthias Johann Eisen,1889,Oleviku Lisaleht

Kalevala I

Soome rahva lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Vaga vana Väinamoinen
Asja lugu arvamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Vellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis veel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, vars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Vaskise varre valmistas,
Piid tagus sada sülda,
Viissada varre valmistas.
Siis’ap vana Väinamöinen
35     Võttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Vaskise silla veerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista veneda,
Terase sella telgilla,
Vaskise silla veerella,
Üks vene uus vene.
45     Teine vene vana vene.
Sõnas vana Väinämöinen,
Ütles uuele venele:
“Tule mu vene vetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käevarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Vene see venis vetele,
Lootsik libises laenelle,
Vaga vana Väinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Vaga vana Väinämöinen
Astus viimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu servas
Kuulis kase kurtes nutvat;
Visa puu vesistavat;
80     Juba liikus ligemalle,
Veeres sinna vaatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Valad vetta, ilus puu,
85     Valge vöö kurdad kurvalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski vasta kostemaie,
Ilus puu see vastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlevad;
Mõned ja mitmed arvavad
Elavat minda ilussa,
Rõõmusta minda viibivat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igavusessa ilutsen,
Kurdan langes kurvastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma vaest lugu leinan,
100   Kui olen väeti osata,
Vaevane ilma varata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soovivad alati:
Kena kevade tulevat,
Sooja suve kätte jõudvat;
Mina õnnetu ometi,
Mina väeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritavat,
Lehed ära lõigatavat.
Sagedasti minu juurde,
Minu väetima veerde
Lapsed kevade jooksevad,
115   Ilusal ajal astuvad,
Noaga mahlu nüllivad,
Lõhki mu keha lõikavad;
Karjatsed kurjad suvella
Viivad mu valge vöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja vakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu väetima veerde
Tüdrukud asuma tulevad,
125   Veerella vallatust teevad,
Lehed päält minult lõikavad,
Oksad vihaks valmistavad.
Sagedasti minda vaesta,
Sagedasti mind väetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänavu kevade,
Kolm kord tänavu suvella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirveida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge võtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kevadine kasu;
140   Ei ole talve paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahvatab,
Muste päevi mõteldessa,
Pahu agasid arvates.
Tuul see mulle tuska toob,
Vilu viletsust ja vaeva,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Vilu võtab kena vaiba,
Nõnda mina väetikene
Mina vilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Vilusse värisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Vastas vana Väinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis võsa, ära leina,
Valge vöö ära vaevle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Vaga vana Väinämöinen
Kaset pilli valmistama;
Voolitas päeva suvise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare servalla,
Valmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõvalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüvest.
Ütles vana Väinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiv ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Väänded välja võetakse?”
Kasvis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma viisikest vilistas,
190   Kulda kukkus kurgust välja,
Hõbedat voolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Väänded kasese kerele.
Vaga vana Väinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Väänded need kasest kerele,
200   Veel on vähekese vaja,
Viis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajaviiduks
Ootas peiukest tulevat,
Armasta võeraks astuvat.
Vaga vana Väinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikivarvul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis viis või kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda viisi pill sai valmis;
Siisap vana Väinämöinen
Istus ise kivi otsa,
Lävele pae peale,
Võttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taeva poole,
Teise otsa põlve peale,
Hakas hääli avaldama,
Viisisida vilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlvede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Viis sõrmedest virgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis vana Väinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Võsake valjult vilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Väinämöinen,
Keeltel kajas kannel vasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need vasta laksusid,
260   Kivid läikisid laenetel,
Sõmerad veella sõudsivad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kaleva naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksivad,
Vooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud vesiste silmega,
Poisid need maassa põlveli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsivad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla valgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Varvastelle püsti tõusid,
Vee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsivad,
Käänasivad, kuulasivad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Väinämöise viisisida.
Siina vana Väinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päeva, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe vöö vöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed vasta laksusivad,
Põrmandud vasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kivine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Või kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõivad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõivad ladvad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

vene luule,Aleksandr Puškin,Jaan Leppik,1889,Oleviku Lisaleht

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaveste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid öövilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, vaenu
Ta ei väära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei või tema omast väest,
Prohvetigi jüngrid kanda
Ei või teda sinu käest,
Üle mäe ja vete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei või ta sind viia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taevas
Pilves vale udu sees,
Kui su süda suutu vaevas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida võib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

vene luule,autor määratlemata (vene),Ado Grenzstein,1889,Oleviku Lisaleht

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Vene keelest A. Piirikivi.V

Maga, maga, lapsuke,
Vaikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli viimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208.

vene luule,autor määratlemata (vene),1889

Neitsi ja kala

(Vabalt Vene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas viis nii mõnus:

“Vägev, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind vennast,
Kui ma ära arvan ennast?

Vee seest vastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on veel haljas!
Taevas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind vennast,
Kui ka ühes arvad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

hiina luule,määratlemata (hiina),Gustav Wulff,1889,Oleviku Lisaleht

Kangakuduja

(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis

Kuuvalge kahvatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees –
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.

Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski veel sest riidest ma ülikonda saa.

Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Vaid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päeval – igal a’al, ei muidu toitu mul.

Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahva pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.

Küll õnnelik võib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta valvand ühtki ööd.

Säält tulen kurvalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma vaene silmavees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.

Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuv elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei või saada ma leiva raasugi.

Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176.

vene luule,Aleksei Koltsov,Karl Eduard Sööt,1889,Oleviku Lisaleht

Vanamehe laul

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan võrgutada
Mõndgi südand veel. —

Aga oh, ei leia
Mineviku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

vene luule,Aleksei Koltsov,Karl Eduard Sööt,1889,Oleviku Lisaleht

Sõrmus

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, varaks minule,
Armuhind — sa imene,
Vaata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu viis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskivina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

vene luule,Aleksei Koltsov,Karl Eduard Sööt,1889,Oleviku Lisaleht

Tuuli õõtsub….

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilved
Sõudvad rutuga.

Näga pole
Taevast sinavat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu vaiba all
Lautab öö end
Võimsalt laiali.

Nõnda külmal
Vihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarvis
Südand südamel,
Tarvis neiu
Armastuse tuld.

Suve õhk siis
Heljub talve aal,
Valu pole
Mitte valuks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

vene luule,Mihhail Lermontov,Mihkel Kampmaa,1889,Oleviku Lisaleht

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontovi järele Kampmann.

Kord kasvasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liivase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutav, hõbene hallika vesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta vulises, vahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsivad palmipuud päid,
Nad kõigile igavest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuivama lõid,
Ju päikese kiired vist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarvis, oh Jumal, sa võtsid meid luua,
Kui pole meil võimalik kasu nüüd tuua,
Vaid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taevas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest vaevalte vaikind nad kolm —
Kui tulbana taevasse tõusis see tolm;
Nad kuulsivad kaugelta koledat kära
Ning nägivad värvitud vaipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilvesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusivad
Eeskujukad vaibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale vaatsid…
Üks kuivetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuval suul
Ning kargas, kui päts, keda trehvanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided valged,
Ei kahvatand siiski Araablase palged,
Vaid vilistas mängides noolega seal
Ja viskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liivane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karavaan:
Siin potid end vulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes vilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid vaevalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirvestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmava hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendav loit
Ning ämardas idapool varane koit,
Siis läksvad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päev põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Veel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on vaik,
Kõik ümbrus on liivane, lage ja kole
Ei kusagil varjavat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Anton Tõnis Jürgenstein,1889,Oleviku Lisaleht

Haual

Vabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa väsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul säraval.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin valvasid valus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord säravat:
Siis lahti sul õndsuse väravad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87.

vene luule,A. Assarin,Ernst Kitzberg,1889

Vene rahvalaul

A. Assarini järele E. Kitzberg.

Ära raiu, armas isakene,
Kaske sirget kõikuvat;
Ära niida, armas vellekene,
Rohtu pehmet nõrkuvat;
Ära murra, armas õekene,
Õisi õrnu hallikalt;
Ära tõsta, armas emakene,
Vetta selget sinavat!

Olen ise kõikuv sirge kaske,
Rohukene nõrgake,
Tasa vaiksest õhtu tuulest paitud,
Minu juuksed kuldased;
Õrnad õied hallikate äärelt
Minu sini-silmaksed,
Kussa selge pärli pisar järgelt
Päeval, öödel voolanes.

Oleviku Lisaleht nr 2, 16. jaanuar 1889, lk 23.

vene luule,Ivan Nikitin,Georg Eduard Luiga,1889,Olevik

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)

saksa luule,Karl Gerok,Ado Grenzstein,1889,Olevik

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

vene luule,autor määratlemata (vene),Ado Grenzstein,Määratlemata,1889,Olevik

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1889,Linda

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.

saksa luule,Philipp Nicolai,Jaan Leppik,1889,Linda

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle vainu, üle välja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal väsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis vara,
Kus pidi tema olema:
Kumb välemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Jaan Leppik,1889,Linda

Vaene mees ja õnn

Üks vaene mees kes hauku kaevas,
Hüi’s õnne appi omas vaevas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palvet varsi täitis:
Kaks kulla pakku kaevanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid vase tükeks pidas ta
Ja andis vähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne veel, et annaks enam vara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni võtta?

Gellerti järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Lydia Koidula,1889,Linda

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiavad need sõnakesed nii vaevaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päeva kiired, kes kõvat jää-koort, mis ennast tugevalt ja ikka tugevamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haava mitte üks järelemõtlemata välljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haavasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese vigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga vale toreduse ja vale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallvega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses vastu
Võib tuksu mõni teine süda veel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa võid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurvasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlvili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh vaata ülevalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutvad! kaebavad:
“Oh anna andeks, et sind kurvastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palav pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

saksa luule,Wilhelm Hauff,Ado Reinvald,1889,Linda

Vahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi välljas vahi tööl,
Mu mõtted käivad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui väele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhvima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata vaimu väes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuv küinal voodi ees,
Teed palvet puhhtast südamest
Nüid ohhvriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halvad ajad allgavad:
Jäe vait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma vagas südames.

W. Hauffi järele vabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

saksa luule,Hoffmann von Fallersleben,Juhan Kunder,1889,Linda

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All vainul vagune,
Ta silm on nagu taevas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal vainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Pärdik

Ehk sa küll rassket vaeeva näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas viis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda virgalt siis,
Et higi voolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soovib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul viga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhvast kiidetud?
Ta võtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend vahel veab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru veeretada,
Kord pakku kõrvalt pigistab.
Ahv isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks väsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski veel ei saanud.
See ime pole ka va’ kaim!
Sa vaevled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilovi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

vene luule,autor määratlemata (vene),Mihkel Ollino,1889,Linda

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Vestsid vilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, viletsusi?
Ohkas Madis – eemal vaates,
Pillku taeeva serrva saates.
Mats tall vastu: ““Vend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik viljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Vaata pilv seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilv ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil vihhma kannab,
Mis mei’ viljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proovin: ära punni!
Oota veerand sööma-vahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda võin kindlast’ sulle.””
– “Ära vaidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja vaidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Väänis Matsil tugevaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt vällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-vahet,
Ei veel vihhma, ei veel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul vere jutta.
Mehed väsind, puhustavad,
Riided lõhhki, lipendavad;
Pilved aga lahkusivad,
Teiise küllgi kadusivad.

Venekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Elevant metsavanem

Kui mõnel auu ja vägevust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on veel headust.

***

Kord osaks elevant sai metsa valitsust.
Ehk muiste elevant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ valitseja vaat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea valitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa vanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elevant noomib hunta juba,
“Kes röövida teil andis luba?”
Kuid hundid paluvad: ““Meid isand vabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole viga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarvis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast väest.”

Krõilovi järele. M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475.

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1889,Linda

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnnivad,
Mu surrnud üles tõusevad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul vastutab kui vaimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423