Oh õhtu-kell, oh õhtu-kell,
Kui palju helil juttu sel
Küll armsast ajast, noorusest
Ju kodust, häältest pehmetest.

Need rõõmsad viivad mööda läin’d,
Ja mõni hing, mis rõõmu näin’d,
On hauda langen’d ilma päält,
Ei enam kuule kella häält.

Nii saab, kui hauda läinud ma,
Kell edasi veel hüüdma ka,
Ja teised lauljad helidel
Sind kiidavad, oh õhtu-kell!

Thomas Moore järel
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Posttimees nr 61, 18. märts 1894, lk 2.