Ma pöörsin akna poole palge
Nõel torkas sõrme veriseks
Ja roos, mis tikkimisel valge
Sai seega veripunaseks.

Sääl tuli meelde peiukene,
Kes võitleb sõjas kaugel maal,
Ta verd ehk valab mässuline
Üks pisar paisus nähtaval’.

Ja selles mõttes kuulsin nutul
Kui hobu kabja-astumist,
Ma tõtt’sin akna ette rutul;
Ju tuleb armukene vist!

Kuid sügav vaikus oli õues,
Ma petsin ennast asjata;
Sest valjust’ süda tuksus põues,
Kui astuks hobu rutuga.

Siis läksin jälle oma tööle.
Mu hinges kartus, armupiin
Ja pisaraid mu kalli vööle
Kui pärlid peale tikkisin.

Hiina lauliku Lithapie järele P. Jakobson.

Postimees, nr 2, 3. jaanuar 1892, lk 2.