Rubriigiarhiiv: Anastasius Grün

austria luule,Anastasius Grün,Paul Kangur,1896,Postimees

Sõrmus

Anastasius Grüni järele.

Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.

Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.

Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.

Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,

Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.

P. Kangur.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

austria luule,Anastasius Grün,Aleksander Ferdinand Tombach-Kaljuvald,1895,Postimees

Mehe pisarad

(Anastasius Grüni järele).

Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.

Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.

Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.

Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.

Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.

Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.