Suur keiser Barbarossa
See pole surma näind,
Vaid ära varju-lossi
Mäe alla on ta läind;
Seal sala võimul praegu
Ta puhkab pikka und
Ja ootab aga aega,
Mil ärkamise tund.

Ta lossi ligi võtnud
Kõik võimusse ja jõuu
Ja sealt, kui aeg on tõtnud,
Kord tõuseb nagu kõu.
Tool, mis nüid teda kannab,
On elevandi luust;
Laud, mis tal tuge annab,
On marmorist – ei puust.

Küll aja sõudel kaua
On habe kasvand tal’,
Läind läbi kivi laua,
Mis keisri lõua all.
Suur keiser suigub aga
Veel võimsa une väel
Ja saja aasta taga
Kord kutsub poissi käel.

Ta räägib une rõhus:
“Sa vaatama end säe,
Kas kaarnad kõrgel õhus
Veel lendvad ümber mäe!
Kui aga alles sina
Neid lendamas näed seal,
Siis sada aastat mina
Veel tukun tooli peal.”

Fr. Rückerti luuletus ümberpannud Jakob Tamm.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 15. juuli 1889, lk 514.