Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi valas?
Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peavad laulud kurbi pühi …
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764.