Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.

Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.

Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja,  —
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.

Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.