Tõlkinud M. Kampmann.
Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.
Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.
Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.
Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.
Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.