Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontowi järele Kampmann.

Kord kaswasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liiwase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutaw, hõbene hallika wesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta wulises, wahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsiwad palmipuud päid,
Nad kõigile igawest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuiwama lõid,
Ju päikese kiired wist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarwis, oh Jumal, sa wõtsid meid luua,
Kui pole meil wõimalik kasu nüüd tuua,
Waid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taewas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest waewalte waikind nad kolm —
Kui tulbana taewasse tõusis see tolm;
Nad kuulsiwad kaugelta koledat kära
Ning nägiwad wärwitud waipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilwesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusiwad
Eeskujukad waibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale waatsid…
Üks kuiwetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuwal suul
Ning kargas, kui päts, keda trehwanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided walged,
Ei kahwatand siiski Araablase palged,
Waid wilistas mängides noolega seal
Ja wiskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liiwane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karawaan:
Siin potid end wulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes wilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid waewalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirwestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmawa hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendaw loit
Ning ämardas idapool warane koit,
Siis läkswad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päew põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Weel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on waik,
Kõik ümbrus on liiwane, lage ja kole
Ei kusagil warjawat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.