M. J. Lermontovi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igavene-Vaim
Mind prohvetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe valgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kivi hoopa vastu võtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igavese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatavat näitab.

Kui aga läbi linna veel
Mind väsind jalad käigil kandvad,
Siis vanemad, kes vaatvad teel,
Nii lastel naerdes teada andvad:

“Et vaatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et vaatke lapsed otsa tal:
Kuis kahvatand ta kõnnib väljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.