Mu hauale ei kivi,
Ei risti soovi ma,
Vaid väiksed valged lilled
Sääl võivad õitseda.
Ju terve eluaja
Mind rõhus raske rist,
Seepärast mulla põues
Und ihkan rahulist.
Lätikeelest M. Pukits.
Postimees nr 266, 25. november 1893, lk 2.
Mu hauale ei kivi,
Ei risti soovi ma,
Vaid väiksed valged lilled
Sääl võivad õitseda.
Ju terve eluaja
Mind rõhus raske rist,
Seepärast mulla põues
Und ihkan rahulist.
Lätikeelest M. Pukits.
Postimees nr 266, 25. november 1893, lk 2.
Ilusamal õitseajal
Mõni lehtgi kolletab,
Mõni sügisel veel hilja
Oksa küljes haljendab.
Nii mul õnneunistused
Lõpvad elu-kevadel! –
Kuid kas lõpvad mured, hädad
Hiljem elu-sügisel?!
Lätikeelest M. Pukits.
Postimees nr 126, 11. juuni 1893, lk 3.
Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.
Aastatuhandaid on Sinu valgus paistnud, sunnitused tõusivad ja läksivad hukkad, mäed langesivad, aga Sinu iste ei liikunud igaveste.
Sinu õlade pääl seisab maailma vägevus ja oma otsaesisega kannad Sa taevast üleval.
Sa sirutad oma käe välja – ning maa väriseb, tema sügavused liiguvad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu vaated on otsekui mõegad, kui lõikav mõegatera! Need tungivad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––
Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715.
J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.
Kolme värvi taeva sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme värvi pean mina
Üliarmsaks alati.
Üks on värvi roosikarva,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarva
Üle laia ilmamaa.
Üks see kumav koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.
Oh, kuis täidavad nad rinda
Imelise võimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!
Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722.
Laula, ema, veel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes võtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.
Sel korral ei võinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.
Täis tuleva õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.
Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.
Sa kaisutasid mind armsalt
Ja vaatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis võisid sa unista küll? …
Oh laula veel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Vaat, hädas ja pisarasis vaevleb
See, keda sa kaisutid nii.
Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.
Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda vaikima vii.
Mis saatus on võtnud, seda anda
Ema pisar võib tagasi.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620.
Oma peigmeest kaugelt nägin
Õuest välja minevat –
Ma ei saanud sõna lausta.
Silmi tulid pisarad.
Mine kallim, aga õhtul
Tule jälle koduje!
Päev, mil sind ei saa ma näha.
Liiga pikk on minule.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 36, 31. august 1899, lk 585.
Kuulge, mereneitsikesed,
Kas mu peigmeest nägite?
Misukene, armas neiu,
Oli sinu peiuke?
Ilus poiss, kel valged põsed,
Kullakarva juuksed ka.
Oh sa armas neiukene,
Merepõhjas hingab ta,
Liiv ta valgeid põski uhab,
Vesi mängib juukstega.
Läti keelest Märt.
Linda nr. 20, 19. mai 1895, lk 322