Lenau järel.
Une-hõlmas uinu vaikselt,
Punapõskne piigake,
Une-helmed ehtku hellalt,
Sinu kaela, kallike.
Õhtu linnud õnne laulgu
Sulle hellalt elu-teel,
Tuuled tuhat tervist viigu, —
Maga, uinu vaikselt veel.
J. Meelespea.
Uus Aeg 28, 9. juuli 1899, lk 7.
Sa tume udu laotad
End üle metsa, maa,
Ja silma ees kõik kaotad,
Mis võiks mind trööstida.
Oh võta oma hõlma sa
Maailm, suur, laialik,
Ja kõik, mis võib mind kurvasta,
Ka minu minevik!
Lenau järele M. Kampmann.
Sakala nr 38, 25. september 1889, lk 3.
Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.
Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;
Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”
Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”
Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.
G. Seidl’i järele M. Kampmann.
Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.
Hoogeti küll tuleb tuul,
Mängib lehtedega puul;
Hoogeti ka kaob ta,
Jätab lehed leinama.
Nii ka minu südames
Tõusvad tunded hoogudes:
Kord seal tõuseb õnnetuul,
Mängib igal ihkepuul;
Pea aga, pea ta
Jätab südant leinama;
Küll veel sagest ärkab vast —
Headus siiski enamast.
——–
Tõest saatus tormi sarnane
Ning kerge leht sa, inime:
Torm orgu viib, toob üles mäele —
Kuid tänu annab oma väele.
Hieronymus Lormi järele P.
Sakala nr 24, 13. juuni 1887.
(Lenau põhjusmõttel.)
Kas mälestad mu arm: Kord õhtul hiljaks jäime,
Ma jõe kaldal rääk’sin Sulle õnsusest,
Mis piiraks meid, kui ühenduses kaime
Ja elu tee meil kumab, lehkab roosidest:
Sa vaikselt aja nikutasid pääga.
Nüid hingad kirstu sees! Su pale vaikne, puhas
Sealt püha rahu hiilgab vastu mull….
Kuid minu rinnus mässab valu hirmsas kuhas —
Mull’ taevas avaneks, kui korda läheks Sul
Veel korra nikutada tasa pääga. —
K. Krimm.
Sakala nr 16, 21. aprill 1893.
Must silm, vaata õrnas armus
Minu pääle heldeste,
Tasa, hellalt, leegitsedes,
Arvamata magus öö!
Võta kõik maailma minult
Oma sala paistega! –
Ei siis su õrnat läiget
Igavest’ ei unusta!
Lenau järele A. Paulmeister.
Saarlane nr 22, 30. mai 1895, lk 3.
Lenau järele A. Paulmeister.
III
Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!
Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.
Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.
IV.
Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.
Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.
Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.
V.
Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.
Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.
Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.
Lenau järele A. Paulmeister.
I.
Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.
Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.
Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.
II.
Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?
Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!
Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.
Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.
Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.
Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:
“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!
Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”
Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.
Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.
Lenau järele J. Leppik.
Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.
Kui ema nad matsivad mullasse,
Kus enam ei näe ega kuule see,
Tast järele jäivad kolm jõuetut last,
Kolm tütrekest nutma tad kibedast –
Kaks suuremat, kolmas veel väikene,
Kõik armsad nad olivad emale –
Kuid surm, kui see ema neilt ära viis
Ta hauale üheskoos tõttasid siis. – –
Sääl üks seisis sõnata, silmavees
Kui lõhkeks ta süda tal valu sees
Ja teine, see palvetes troostita:
“Oh sureks, oh näeks pea emakest ma!”
Ja kolmas, ees istudes haua pääl,
Ta lillega mängis ja küsis kord sääl:
“Kes meile, mu õeksed, ütelda teaks,
Kus ema nii kaua küll olema peaks?
Kus eesmase silm säras valuvees,
Sääl ema end liigutas haua sees
Ta õhkas, tundes teise paluvat häält,
Ta nuttis kuuldes kolmandat küsivat säält.
J. N. Vogli järele K. Põhjalane.
Postimees nr 271, 1. detsember 1892, lk 2.
Lenau järele.
Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.
Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.
Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!
M. N.
Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.
Nagu põhjamata õnnejärv
Paistis mul su sügav hingepilk;
Lahkuma ma pean igavest
Nüüd mu terve elu õnnevilk
Hingab selles järves, sügavas.
Lenau järele P. Fr. Kõiv.
Postimees nr 162, 31. oktoober 1891, lk 2.
Tiigi vaikse sügavuse
Kuu ju hõbe helki toob,
Halja kõrkme vanikusse
Kahvatanud roosid loob.
Hirved käivad mööda kallast,
Nende kujud paistvad vees,
Vesilinnud jõevallast,
Sahistavad kõrkme sees.
Nutuga ma pilku heidan
Üle vaikse järve vee,
Ja su pilt, mis hinges peidan
Kutsub mind kui palvele.
Lenau.
Postimees nr 155, 18. juuli 1895, lk 3.
Anastasius Grüni järele.
Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.
Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.
Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.
Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,
Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.
P. Kangur.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.
Franz Grillparzeri järele.
Eks ma pidan’d vabastama
Südant nendest sidemest,
Kui ta jalge alla tallas
Minu armu auusalist?
Miks siis veel nii kuldses kujus
Seisab ta mu silma ees?
Miks siis veel nii ihaldades
Tuksub süda rinna sees?
Oh! Küll tuhat armast tundi
Mõlguvad mu vaimu ees:
Nool see küll on välja kistud,
Haav on alles südames…
Linnuke.
Postimees nr 112, 31. august 1891, lk 2.
(Anastasius Grüni järele).
Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.
Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.
Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.
Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.
Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.
Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.
Lenau järele.
Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.
Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.
Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.
Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.
Elise Aun.
Postimees nr 61, 28. mai 1888.
Betty Paoli järele.
Näe vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore pääl.
Kui hõbe-helme ehtes liigub —
Kui kukkub, siis saab mudaks sääl.
Kuid teda jälle üles tuua
Et kumaks nagu koidu viir
Ja ilu ehteks ümber luua
Võib ainukene päikse kiir.
Nii elupuul ka heljunemas
Örn süda tuule tormi väes.
Ja võitlus vaeval värisemas —
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tal õnne rikkalt abi anda
Et eksiteel saaks püha piir
Ja põrmust hiilgvalt üles kanda
Võib ainukene armu kiir.
Elise Aun.
Postimees nr 56, 17. mai 1888, lk 3.
Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.
Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —
Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.
Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.
Betty Paoli järele E. A.
Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.
Kuni tähed rändavad
Taeva telgil,
Tasakesti hüüdvad nad
Laulu helgil:
“Õnnist tühjust jätsime,
Magust rahu,
Rahutult nüüd rändame —
Kuhu? Kuhu?
Lormi järele Miina Luha.
Postimees nr 21, 21. veebruar 1889, lk 2.
N. Lenau järele Kreutzwaldt
Viibi mu pääl, sõstra silma,
Tee kõik vägevuse töö,
Pehme, tõsin’ unenäulik,
Põhjamata magus öö!
Võta nõidus’ pimedasse
Seda ilma minu käest,
Et sa minu elu üle,
Üksi kõigud igavest.
Oleviku Lisaleht nr 14, 14. juuni 1888, lk 224.
Saphiri järele J. Parv.
Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.
Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;
Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.
Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.
Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.
Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!
2.
Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.
On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.
Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …
Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.
Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.
Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!
Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.
Saksakeelest Ida.
Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.
Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.
Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!
Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.
Tõlkinud J. Parv.
Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279
Tõlkinud J. Parv.
Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!
Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.
Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.
Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!
2.
Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.
Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.
Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!
Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.
Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.