Rubriigiarhiiv: 1890

Päike ja kuu

Venekeelest M. Kampmann.

Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Põlev armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi väel, sa särgi väel,
Ma oma hõlma võtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks varju vaiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiviks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980.

Veike Venemaa rahvalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.

Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgav loit
Kui tuleleek, mis kumav koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal võidurõõmsalt kõlas viis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlv, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.

Geibeli laulud

Jaan Parve ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilve alt
Nii hiilgavalt,
Ja vaata, mets on vaik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuv süda rinnas ka jääks vaiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.

Geibeli laulud

Jaan Parve ümber pannud.

Sa niiske suve-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Veel taevast katvad pilved
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.

Geibeli laulud

Jaan Parve ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilve ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm veike, rohkest nuttu,
Nii armastuse viis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurvastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902.

Mul on kui kuuleks oja

(Eichendorfi laul.)

Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas voolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrvu kangelta.

Mul on kui hüiaks ööpik
Mul vastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!

Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgav niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.

Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttav iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …

Jaan Parve tõlge.

Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820.

Suurem töö

Chomjakovi järele Vene keelest G. E. Luiga

Suur on töö, võidelda valves,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palves,
Sest aga suurem on veel.

On sulle haavasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud validad väed.

Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päevad ja ööd –
Võta siis uskus, sa väeti,
Tee seda suuremat tööd.

Temale antud on tiivad,
Kergelt, ja vägevalt need,
Ülesse kõrgel sind viivad,
Kuhu ial vaen ei saa teed.

Üle vangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle vaenlaste karja
Üle viib kaugel sind ära.

Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741.

Minu värvid

J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.

Kolme värvi taeva sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme värvi pean mina
Üliarmsaks alati.

Üks on värvi roosikarva,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarva
Üle laia ilmamaa.

Üks see kumav koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.

Oh, kuis täidavad nad rinda
Imelise võimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!

Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722.

Ema ja lapsed

Venekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus viibivat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsevaid,
Kust ta leiaks ajaviitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taevas saatvad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud valendajad vaatvad,
Tähed kõrgel kõnnivad.”

Aga sääl tal pole ema,
Vaesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619.

Mis on raha?

(Что такое деньги?)

Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.

Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”

Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”

– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arvamist mull’ ütle,
Oma tarkust avalda.”

Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”

Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436.

Armukese pilt

Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.

Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlvedeni peapatsid,
Päältpoolt vaadet valge marmor,
Altpoolt vaadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elav kaunikene.

Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358.

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Järve kalldal

Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus valju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et võiks vaiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks vaenu kisa,
Taeva Isa!

Minu karjus! –
Kuni päev on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su varjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127