Wang

Awage uks, kindel, raske,
Mis mind peab wõimsasti,
Wabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma waene pole waba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Wiibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu wabalt stepissa
Jookseb wõistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees weel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö waikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantowi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)