Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271