Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Weel nüüdki ehmatuse sees
Mul weri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutawad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma waatan, mulle näitab ta
Nii tuttaw, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab wist,
Seal juures laulab imelist:
“Woola, woola weeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end wallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast walmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taewa tõstsid latwu puud,
Ma waatasin, neist waimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirwe löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen waba wäljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kaswis wägew tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirwega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, wälgub kirweke:
“Haljas raud, teraw raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ walmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus wiirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime waadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht walget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad walged riided ehiwad.
Ta kaewab labidaga maad.
Ma waewalt julgen waadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imewiisisi:
“Labidake, teraw raud,
Kaewa lai ja sügaw haud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarwis hauda kaewad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügawa,
See sinu tarwis kaewan ma.”
Ning waewalt oli üeldud see,
Külm haud end awas minule.

Ma waatsin hauda minu ees,
Mul weri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest walwsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.