Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihawõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke wetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panewad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluwaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talweunes oigate,
Kõik wangis waibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja wägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke wang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides waimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluwäest wast rõõmustate,
mis teie üle oowanud;
Jah loodus-kewadene saate
Ka waimudesse woolanud:
Mis kuiw, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Waim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338