Tuwikene

Tuwikene, waga lindu
Kurdab öösel päewa aal,
Walu kipub tema rindu:
Kallis wiibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb wabalt woolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju waewab mind;
Waigista mu leina nuttu!“
Lausus tuwi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt weel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga weelgi wiibib teel!

Mure tuwi rindu asub,
Kurwemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis wiibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Wabalt Wenekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3