Tütrele

A. Maikowi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla wõi, et kuri ta!
Ta elab weel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on wait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis warjud on need
Walgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused wast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks oliwad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsiwad siin
Metsa sees wäljade pääl?
Sõnata nutawad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutawad… aga ta weel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)