Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial wäljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on wäsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid wistist kõrwa ajab,
Mööda wälja ümber weab.

Waata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Waata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta wersta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees!
Wastupidamist on wäha,
Aisakell jäi häkki wait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, wõi hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskawad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad wäljal wälguwad…
Hobused need saawad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Waimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

 

Laiad, pikad, nagu londid,
Waewalisel walgusel
Lennul keerlewad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad weawad,
Miks nad kurwalt laulawad?
Kas nad nõia pulme peawad,
Kodukäijat matawad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lend’wa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlewad,
Wingumisel, waljul huilgel
Minu südant muljuwad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)