Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult wähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa wõta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll wõib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning wiimselt soowis tervita’,
Kui surmawari laugel,
Weel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema wististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma soowiksgi
Neid kurwastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei wiitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttaw Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontowi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)