Testament

Lermontowi järele J. Parw.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest wähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja weel!
Kes loeb liiwa merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib wast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haawatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terweks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Weel terwist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurwastada mul.
Kui elawad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk käks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las walab wähe simawett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174