Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuwa tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistaw meel.
Et Wenemaad weristand waenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Würst kihutab ees, järel malewa tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga wägi ja würst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahwale usutaw saatuse suu,
Kes palwes ja paastmises wanaks ju jäi, —
Ei würst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taewas mull’ osaks weel loob
“Ja sõna, mis tulewik würstile toob!
“Mull awalda hirmuta tulewa raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei wärise würstide ees
“”Ja tasu ei tarwita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tulewa olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülewel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik wõit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiw ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on werine wõlg,
“”Sa maksad, kus mälestaw Wenemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull awatud haud,
“”Ei riku su terwist ka waenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päewal, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osaw, nii julge ja wirk, —
“”Ses warjul on sinule suretaw mürk!””

Würst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilwisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuwa käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terweks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd waewast ja tööst lasen wabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke weel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta wõim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja würsti uus ratsaloom edasi wiis.

Tark Oleg on hõiskawa malewa ees,
Wiin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päewad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul weel leida see tund.””
Würst waikib ja waatab siis wanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soowib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja wanemad kõik
Siis tõttawad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kaswanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Wõi siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju weel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirwes sind kalmule toob,
“Su palawat werd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahwatu würst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja malewa reas
Würst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140