Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.
Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.
Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.
Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.
Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.
Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.
Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18