Rahuriik

Saksa keelest Mart Tamm.

Kõrget seisis taewas päike
Walged pilwed looril ees; –
Meri oli waikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laewas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.

Oh kuis lehwitawad tema
Walged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Wägimees:
Tema pää see puutus taewa,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.

Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna walgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.

Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasiwad iluga
Meie laewad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – wäga kena –
Mulle silmi selgeste.

Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasiwad tema ees.
Rahu walitses ses linnas,
Waewa ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda waranud ei öö.

Walges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid wastu kuskil,
Tutwustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.

Ja siis waatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oowas were woole
Päikse kiirtel hellaste.
Wiimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.

Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281