Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074