Püha päewa hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa waimu põrmu wilust
Sa kullast säraw kewadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitswa — lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latwul heljub magus müha,
See ohwri õhk käib taewa wõlwini —
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajun põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tule keeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõtte enam palwe sisse mahu —
Kaub wärwi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarwita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.