Poltawa II

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

(Järg.)

Aeg segane siis oli käes,
Mil Wenemaa nii wõimu wõttes
Ja elu heitlusesse tõttes,
Ju wõrsus Peetri waimu wäes.
Kül oli koolitaja walju
Tal *) antud; wäga wahwaste
Roots peksis teda, peksis palju
Ja karistas nii kangeste.
Kuid kandes karistuse jõudu
Ei kohkund ta, waid kogus jõudu
Ni wasar klaasi purustab,
Kuid rauda tema teritab.

*) Wenemaale.

Au kasutumal kiidu läigil
Käis Kaarel kardetawal käigil:
Ta tõttas Moskwa poole seal,
Ja pillas teel nii Wene wäge,
Kui torm wast pillab tolmu mäge
Ja rõhub rohtu aasa peal.
Ta tõttas teel, kus meie ajal
Käis teine wägew waenlane *),
Kui kiire langemise kajal
Ta kautas oma kõrguse.

*) Napoleon.

Ukraina lainetas. Tal rammu
Ju waimu ootel õõgus ammu.
Kõik endse olu ihkajad
Seal rahwa sõda joow’siwad
Ja nõudsiwad nii nurinaga,
Et hetman sidet *) hääwitaks,
Ning Kaarlit kõige õhinaga
Nad ootasiwad aitajaks.
Masépa ümber mässu kisa
Ju kerkis üles: “Aeg on käes!”
Kuid wana hetman, nõnda wisa,
Weel seisis ustawuse wäes.
Ja nüidgi, nagu enne ammu,
Ta seadis hoolsalt oma sammu,
Ei kisa nähtud kuulwat weel,
Waid tõttas järgelt pidu teel.

*) Sidet Suure-Wenemaaga.

“Mis hetman!” mehed rääkisiwad:
“Ta wana meil, ta wõimetu;
Ju rasked waewad riisusiwad
Talt kerge waimu kärsitu.
Miks walitsuse keppi kannab
Ta weel nii wärisewal käel —
Aeg praegu head lõikust annab:
Wõiks Moskwa peale minna wäel!
Kui oleks wana Doroschenko *),
Noor Samoilowitsch **), või ka weel
Paléi ***), ehk jälle Hordojénko +)
Eestwedajaiks meil waenu teel,
Siis poleks wõinud wõeral wäljal
Me wennad lumes langeda ++)
Ja nukralt wabaduse näljal
Ei ohkaks nüid me asjata.”

Nii omawoli õhinaga
Seal noorus rääkis nurinaga
Ja uuendusi ihaldas;
Ning nõnda mõttes mässawas
Bogdani *) wõidud õnnelikud,
Kõik tingimised tarwilikud
Ja endsed hädad unustas.
Kuid wanadus käib waiksel käigil
Ja waatab ette hoolega:
Mis wõimatu, mis wõimuläigil
Ei kindlaks tee ta korraga.
Kes tungib mere täiusesse,
Mis seismas jäise katte all?
Kes astub waimul uuriwal
Ka salaliku südamesse?
Mis ihad sinna istutand
Ja waimu wiljaks waimustanud —
See seisab sügawuse süles,
Kust siis, kui aeg kõik arendand,
Wõib olla ärkama saab üles.
Kes teab? Masépa ommete
Just seal, kust leeb tal südant läitab,
Weel wagusust, weel waikust näitab
Ja lükkab asju lihtsaste.
Sest kudas oskab osawaste
Ta sobitada sõbrustust;
Kuis mõtteid pöörda mõnusaste
Ja kätte saada saladust!
Kuis südamliku sõnadega
Kül pidudel nii palawalt
Wast kurdab ühes wanadega
Ta endisi aega ohkawalt!
Kuis kiidab priiust kärsitulle,
Kuis rihmab seadust rahutulle,
Kuis kurdab ühes kurwaga
Ja räägib targu totraga!
Wõib olla, wähedel on teada,
Et süda tal nii sapikas,
Et soowib wastastelle seada
Ta püigi paelu salajas;
Et pilkamist ka pisematgi
Ei unustand ta elus weel;
Et astet kõige autumatgi
Ei põlga tema püigi teel;
Et ta ei hooli pühadusest,
Ei heldusest, ei armastusest,
Ei tunne tänu hinge al:
Et aina werewoolu ihkab,
Et aina werewoolu ihkab,
Et priiust hinge põhjast wihkab,
Et isamaad ei ole tal.

*) Bogdan Ehmelnitzki (waata eessõna).

Ju ammu kurje mõtteid kandis
Nii wargselt warjul wanamees.
Kuid waenlik pilk kõik tähel’ pandis
Ja mõistis mis tal mõtte sees.

— “Ei, ahne loom, ei hääwitaja!”
Nii kirus mõttes Kotschubei:
“Ei puudu mina sinu maja,
Mu tütre wangitorni, ei:
Sa, kelm, ei lõpe tuleleegil,
Ei lange ausa mõõga löögil,
Ei, see on wäha minu wäes.
Kül Moskwa timukate käes,
Nii wõimetumal wabandusel
Nii asjatumal õiendusel
Sa wannud päewa wihas seal,
Mil olid meie waru peal,
Sa wannud pidu siis, mil mina,
Su terwiseks jõin tänades,
Ja ööd, mil õrna õie sina
Meilt wiisid ära waikuses!”

Jah! Kotschubeid kord sõprus-ahel
Masépa külge kinnitas;
Seal saladusi nende wahel
Ei olnud ial olemas.
Nad kõrwu sõjas sõdisiwad,
Nad kõrwu waenlast wõitsiwad,
Nad pikki nõusid pidasiwad,
Head teine teisel soow’siwad —
Masépa Kotschubeile sugu
Seal awaldaski oma lugu
Ja ettewõtteid ilmutas,
Ja tulewasest tegewusest,
Kül wõitudest, kül wägewusest
Nii ääri mööda arutas.
Ja kuidas oli ustaw talle
Siis Kotschubei nii kindlaste,
Kuid nüid ta wiha õhinalle
On annud ennast täieste;
Ta südant ainus iha täidab,
Hing tunneb ainust ässitust:
Kas ise waub, wõi kas ta wõidab —
Ja tasub tütre teutust.

Kuid ärkand mõtet hinge taga
Weel püiab tema warjata.
“Ta ootwat mures surma aga,
Haud wõida üksi aidata.
Masépa wastu ta ei kandwat
Kül wiha; tütrel olla süid.
Ka tütreleta andeks andwat:
Las wastab Jumalalle nüid,
Miks sõudis teutuse saatel
Ta heitis kõrwal õntsuse…”

Kuid ise aga kotka waatel
Ta otsib sõpru endale,
Ta otsib sõpru hirmumataid
Ja kiusatustes kohkumataid.
Kõik naisele ta kõneles *),
Ja ammugi ju hoolsuses
Ta rasket kaebdust kokku rajab;
Ja waikimata wihaga
Ta naine kõige nõudega
Seal õõgel teda taga ajab.
Öö waiksusestki woodi peal
Ta sunnib teda, sunnib seal
Kül silmawee, kül palwe läbi,
Et tajuks ära tütre häbi,
Ning nõuab wannet — wiimaks mees
Ka tõutab kõik wande sees.

*) Masépa noomib ühes kirjas Kotschubeid selle eest, et tema üle tema uhke ja tark naine walitseb. (A. P.)

Ja Kotshubeiga ühel meelel
Seal astub Iskra *) hoolsaste.
Nad mõtlewad: “Kül kaebe keelel
Me wautame wastase.
Kuid kes on see, kes kindlusega
Ja ühes kasu ootes ka
Nii kardetawa kaebtusega
Läeb Peetri ette peljuta
Ning juhib asjad julgusega?”

*) Iskra, Poltawa polkownik, Kotschubei seltsimees, kes temaga ühel mõttel töötas ja ühte wiisi kannatas. (A. P.)

Poltawa kasakate seas,
Kel põlgtust osaks piiga andis,
Ka oli üks, kes lapse ias
Ju õrnal teda hinges kandis.
Kül tihti, õhtul, hommikul
Nii raskel rinnal rahutul
Mariat ootas murelikult
Ta wiibis waikselt wõsa sees;
Kui aga neiut enda ees
Ta nägi, hingas õnnelikult.
Kuid lootust kül ei leidnud ta,
Ei piinand neiut palwetega,
Sest kartis, et nad kasuta.
Kui teised kindla julgusega
Marial kosjas käisiwad,
Jäi murega ta ikka maha.
Kui wiimaks kohkel kuulsiwad
Ta kõrwad kurwa jutu taha,
Kui karistawalt rahwa keel
Maria peale muda heitis,
Ka sealgi mees, ehk seda peitis,
Ei wõinud ennast wõita weel…
Kui tema kuuldes kogemata
Masépat keegi nimetas,
Sis walgeks läks ta wiibimata
Ja waate maha wautas.

Kes kuu ja tähte walgel weel
Nii süda öösel sõidab teel?
Ja kelle hobune kül kiirul
Nii wirgast jookseb slepi wiirul?

Seal sõidab kasak seisuta, —
Ei kasak puhkust armasta
Ei laane sees, ei lagendikul,
Ei kohutawal kuristikul.

Mõõk helgib tal kuu kiirde ees,
Kuld kõliseb tal koti sees;
Ka hobune öö õrnal walgel
Ei komista, ei kohku jalgel.

Kuld tarwilik on käijale,
Mõõk rõõmustajaks mehele,
Ka tubli ruun on rõõmustaja,
Kuid kübarat tal rohkem waja:

Sest kübara eest jätaks ta
Kül ratsu, mõõga, raha ka,
Ja annaks kübara wast ära,
Kui otsas oleks elu sära.

Miks piab kübart kalliks mees?
Sest et seal kaebekiri sees;
See kaebtus Kotschubei käest kanda
Masépa peale Peetril’ anda.

Masépa aga alles weel
Ei äikse häda aima eel:
Ta endist wiisi asju ajab.
Üks jesuit *) on abiks tal,
Kes rahwa mässu kokku rajab
Ja säeb trooni salajal.
Öö süles, kui kõik sängi tõiwad,
Nad arutused ette wõtwad:
Küll mässust lootwad hulka head,
Kõik teated numbre alla kandwad
Kül oma kaubaks Peetri pead
Ja wassalite **) wannet pandwad.
Üks sant, see käib seal tihti ka,
Kül teadmata on, kust ta tõttab;
Ja Orlik ***) asja-ajaja,
See teda lossis wastu wõtab.
Ja kihwti kõigis külwawad
Masépa teendrid mõnusaste:
Kül Doni ääres, osawaste
Nad hüidwad üles kasakad;
Kül slepi rahwaid ässitawad,
Kül Dnjepri mässu mehi ka +)
Nad hukkatusel hirmutawad,
Mis Peetri wõim neil pakkuda.
Masépa wahwalt ümber waatab,
Ta kirjad käiwad kõigil pool:
Seal Krimmi Tatarlasi saadab
Ju Wene wastu tema hool;
Seal Poolakat ta üles hüiab,
Seal hüiab Türklast üles ta,
Seal Kaarlit kinnitada püiab,
Seal piab sõprust Peetriga.
Ja Wenemaale surma wõrku
Ta tahab walmis teha nüid;
Ei kuri tahtmine tal nõrku
Ei nõrku nõu, ei paha püid.

*) Jesuit Selenski, würsti proua Dulskaja ja üks kodumaalt wäljaaetud Bulgaria ülempiiskop oliwad pea tegelased Masépa äraandlikuis õiendustes. Wiimane käis sandi näul Poolamaalt Ukrainasse ja tagasi. (A. P.)
**) Wassal on laenuwalitseja, see kel mõni maakond teise käest laenuks walitseda saadud.
***) Philip Orlik, kindral-kirjutaja, Masépa asja-ajaja, sai pärast Masépa surma (1710) Kaarel XII. käest Weike-Wenemaa hetmanni tühise aunime, läks wiimaks Muhamedi usku ja suri Bendéras 1736 aasta ümber. (A. P.)
+) Dnjepri jõe äärseid saporogi kasakaid.

Kuid kuidas kohkus ta, kui äike
Ju wiskas alla välgu läike!
Kui ausad Wene ülemad *)
See kaebduse, mis saiwad nad,
Ta enda kätte tallitiwad,
Ja ähwarduste asemel,
Kui ohwrile nii heldusel
Weel lahkust armu läkitiwad;
Masépa auusust uskudes,
Ja kaebdust kiusuks arwates,
Ning teutuseks tunnistades
Tsaar ise Juudast **) waigistas:
Ta neid, kes kaeband, karistates
Ka taltsaks teha tõutas.

*) Sala sekretar Schafirow ja grahw Golowkin, Masepa sõbrad ja warjajad; nende peal piab õiguse pärast Masepa pealekaebajate kohtu ja karistuse hirm seisma. (A. P.)
**) Juudas-äraandja.

Masépa madu südamega
Seal kaebab tsaaril kurbtusega:
“Ilm näeb, teab Jumal weel:
Kakskümmend aastat elu teel
Ta teenind riiki truudusega
Ja ikka tsaari heldusega
On armul ohtralt ehitud…
Mis asub kaebajate mõttes?
Kas tema nüid weel hauda tõttes
Saab äraandjaks arwatud,
Et maha jätta häbi-mäge.
Eks Stanislawile *) ju wäge
Kord põlgades ta keelanud;
Eks külmalt krooni peale waatnud,
Eks kirjad tsaari kätte saatnud,
Kus teda üles kutsutud?
Eks heitnud kõrwa khaani püided **)
Ja Türgi sala üles hüided?
Eks olnud ikka tema hool,
Et seista kindlalt tsaari pool
Ja igat wastast wautada, —
Ei hoolinud ta elust weel —
Ja nüid, ja nüid wõib waenlik keel
Ta halli pead nii häbistada!
Ja kes weel? Ühes Iskraga
Seal Kotschubei, kõik sõbrad seega!…”
Ja were-ahne silma weega
Nii alatult, nii häbita
Sis nende surma nõuab ta… ***)

*) Stanislaw oli Poola kuningas.
**) Õnnetu sõjakäigu ajal Krimmi, soowis khaan Gasi Girei temal Tatarlastega ühendada ja ühes koos Wene wäe peale langeda. (A. P)
***) Oma kirjades kaebas ta, et tema pealekaebajaid wäga kergeste olla piinatud, nõudis järele andmatult nende nuhtlust, kus juures ennast Susannaga, kelle peale ühekohtused wanakesed ilm-süita kaebasiwad, ja grahv Golowkini prohwet Danieliga kõrwa seadis. (A. P.)

Kuis? Kelle surma? Mis ta nõuab!
Ja kelle tütar hõlmas tal?
Kuid külmal mõttel, kaaluwal
Masépa säetud sihil sõuab.
Ta räägib: “Miks ta rumal mees
Nii suisa minu wastu wõttis,
Tal endal mustad püided mõttis,
Ta surma ise otsib ees.
Mis tahtis teha ta, mis ootis?
Mis peale õiete ta lootis?
Ehk — kas siis tütre armastus
Wõib isa süidi alandada.
Kui armul asja unustada,
Siis — mull on endal õnnetus.”

Maria, kaunim marjukene,
Weel maitsed elu magusat!
Weel sa ei aima, hellakene,
Missugust ussi armastad!
Mis ime wõim on sind kül wõitnud
Ja toore waimu külge köitnud
Nii wääramata wäe al?
Kuis oled ohwriks antud tal?
Kuis temas kähar-juuksed, walgeid,
Ta kahwatanud kortsus palgeid,
Ta waund waadet wälkiwat,
Ta kihwtist kõned kawalat
Sa armastad nii ägedaste:
Sa wõisid emast wõõrduda,
Sa wõisid nõnda wagusaste
Ka eksiteele astuda!
Wist pimestawa pilkudega
Sind wanamees on wõrgutanud;
Ja kurjast oma kõnedega
Su selge waimu wangistand;
Sa tema peale õrnusega
Nüid waatad pilgul wallatul,
Sa hoiad teda hellusega,
Su häbi on nii armas sul;
Ta on sul nagu õnne sära,
Kui karskus kallis, kiidulik,
Sest õrnus ella häbelik
Sult langedes on läinud ju…

Ja mis on häbi ilma sees?
Mis hoolid sellest siis Maria,
Kui tema jalge ette siia
Ju waub uhke wanamees,
Kui tema hõlmas unustada
Wõib hetman waewad, raskused,
Kui omad teud, tahtmised
Kõik julgeb talle jutustada?
Ka karskusest ei kahju tal, —
Üks ainus tundmus hinge al
Wast nagu pilw on pimendamas:
See minewik ta mõtte sees;
Seal wanemaid siis enda ees
Ta kodus näeb kurwastamas,
Sest wanaduses waaruwas
Nad aina üksi ohkamas
Ja abi, troosti ihaldamas…
Oh, kui kül oleks teada tal,
Mis heljub ju Ukraina üle!
Kuid tema eest on warju al
Weel saladuse kurnaw süle.

(Esimese luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. juuli 1886, lk 106-111.