Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas wihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte wende eest.

Wõim puudus wõitlemise tarwis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Weel harwa nagu läbi udu
Näen waimu ees siin wältimas
Ma pilta sääl, kus wõõrsil kodu,
Kus wennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arwul rohked –
Sääl Niilus mööda woolamas.

Weel kuulen wende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja wande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes waeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuwitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuwits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahwas teiste ees,
Kuid tema waim ei ära põle –
Ma olen wandund enda sees.

Kuis pilw läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahwastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solowjewi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)