Pääsukesed

Wene lauliku Apollon Maikowi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Päew päewalt mu rohuaed närtsib,
Ju tühi on lillede koht
Ning tallatud muru on ainult
Weel haljendab hiline roht.

Mul hale, kui leinawat päikest
Ja kollatand lehtesid näen
Ning hilise sirtsude laulu
Ja tormisi kuulama jäen.

Ma räästa alla kord silmad
Tühi pesa on sarika pääl.
Kus olete, pääsuksed, jäänud,
Miks kustund teil laulmise hääl?

Mul meelel nad nägiwad waewa
Ja rõõmu tundsiwad siis,
Kui pesa seest ülesse tõstsid
End weikesi pääkesi wiis.

Päew päewa järel neid waates
Mul ladusast mööda on läind,
Ja kui nad siis hakkasid lendma —
Sest saadik ma pisut neid näind.

Nüüd pesa on tühi, wist kaugel
Ju laulate lõbusat wiit —
Oh tooge mull’, pääsuksed, tiiwu,
Ka sinna ma lendaksin siis.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 293.

Heinamaal

Wene lauliku Apollon Maikowi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuwoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutawad loogu
Weeretades laulu wiit.

Sääl ju kuiwa heina kandwad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andwad,
Koorem kaswab kuhjana.

Wäeti, wilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrwad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuewahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.

Kalewala

Soome rahwa lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Waga wana Wäinamoinen
Asja lugu arwamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Wellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis weel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, wars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Waskise warre walmistas,
Piid tagus sada sülda,
Wiissada warre walmistas.
Siis’ap wana Wäinamöinen
35     Wõttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Waskise silla weerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista weneda,
Terase sella telgilla,
Waskise silla weerella,
Üks wene uus wene.
45     Teine wene wana wene.
Sõnas wana Wäinämöinen,
Ütles uuele wenele:
“Tule mu wene wetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käewarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Wene see wenis wetele,
Lootsik libises laenelle,
Waga wana Wäinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Waga wana Wäinämöinen
Astus wiimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu serwas
Kuulis kase kurtes nutwat;
Wisa puu wesistawat;
80     Juba liikus ligemalle,
Weeres sinna waatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Walad wetta, ilus puu,
85     Walge wöö kurdad kurwalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski wasta kostemaie,
Ilus puu see wastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlewad;
Mõned ja mitmed arwawad
Elawat minda ilussa,
Rõõmusta minda wiibiwat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igawusessa ilutsen,
Kurdan langes kurwastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma waest lugu leinan,
100   Kui olen wäeti osata,
Waewane ilma warata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soowiwad alati:
Kena kewade tulewat,
Sooja suwe kätte jõudwat;
Mina õnnetu ometi,
Mina wäeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritawat,
Lehed ära lõigatawat.
Sagedasti minu juurde,
Minu wäetima weerde
Lapsed kewade jooksewad,
115   Ilusal ajal astuwad,
Noaga mahlu nülliwad,
Lõhki mu keha lõikawad;
Karjatsed kurjad suwella
Wiiwad mu walge wöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja wakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu wäetima weerde
Tüdrukud asuma tulewad,
125   Weerella wallatust teewad,
Lehed päält minult lõikawad,
Oksad wihaks walmistawad.
Sagedasti minda waesta,
Sagedasti mind wäetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänawu kewade,
Kolm kord tänawu suwella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirweida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge wõtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kewadine kasu;
140   Ei ole talwe paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahwatab,
Muste päewi mõteldessa,
Pahu agasid arwates.
Tuul see mulle tuska toob,
Wilu wiletsust ja waewa,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Wilu wõtab kena waiba,
Nõnda mina wäetikene
Mina wilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Wilusse wärisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Wastas wana Wäinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis wõsa, ära leina,
Walge wöö ära waewle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Waga wana Wäinämöinen
Kaset pilli walmistama;
Woolitas päewa suwise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare serwalla,
Walmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõwalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüwest.
Ütles wana Wäinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiw ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Wäänded wälja wõetakse?”
Kaswis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma wiisikest wilistas,
190   Kulda kukkus kurgust wälja,
Hõbedat woolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Wäänded kasese kerele.
Waga wana Wäinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Wäänded need kasest kerele,
200   Weel on wähekese waja,
Wiis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajawiiduks
Ootas peiukest tulewat,
Armasta wõeraks astuwat.
Waga wana Wäinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikiwarwul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis wiis wõi kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda wiisi pill sai walmis;
Siisap wana Wäinämöinen
Istus ise kiwi otsa,
Läwele pae peale,
Wõttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taewa poole,
Teise otsa põlwe peale,
Hakas hääli awaldama,
Wiisisida wilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlwede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Wiis sõrmedest wirgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis wana Wäinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Wõsake waljult wilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Wäinämöinen,
Keeltel kajas kannel wasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need wasta laksusid,
260   Kiwid läikisid laenetel,
Sõmerad weella sõudsiwad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kalewa naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksiwad,
Wooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud wesiste silmega,
Poisid need maassa põlweli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsiwad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla walgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Warwastelle püsti tõusid,
Wee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsiwad,
Käänasiwad, kuulasiwad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Wäinämöise wiisisida.
Siina wana Wäinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päewa, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe wöö wöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed wasta laksusiwad,
Põrmandud wasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kiwine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Wõi kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõiwad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõiwad ladwad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaweste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid ööwilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, waenu
Ta ei wäära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei wõi tema omast wäest,
Prohwetigi jüngrid kanda
Ei wõi teda sinu käest,
Üle mäe ja wete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei wõi ta sind wiia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taewas
Pilwes wale udu sees,
Kui su süda suutu waewas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida wõib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Püha päewa hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa waimu põrmu wilust
Sa kullast säraw kewadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitswa — lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latwul heljub magus müha,
See ohwri õhk käib taewa wõlwini —
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajun põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tule keeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõtte enam palwe sisse mahu —
Kaub wärwi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarwita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

Palwe

(Wene luuletaja Lermontowi laul.)

Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palwele end sundides
Ma kordan salmisi.

Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülewalt.

Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: —
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.

F. F.

Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast wiina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulewat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks wanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika wõttis
Ja wiimsest weel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohwriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku weel ahmas
Ja igawest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Lootus

Schiller.

Küll kuulkse rääkimist rahwaste seast
Ja soowimist paremast ajast;
Nad tormawad edasi palawast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm wananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahwaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuwad noormehel lootused ees,
Ei wanaga hauda nad wau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Weel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Ehk!

Grahwinna E. Rostoptschina järele Wene keelest g.

Wõib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoowid asjata?
Ehk sunniwad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlew sära.
Ilma et ta mind armastand?

Wõib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arwasin;
Mis minu kõrw ta kõnest ial kuulis.
Ma armuwandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiw luule
Mind täitis ime wõimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, wõi wõtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla wõib!

Orest Kiprensky 009.jpeg

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)

 

Akna all

Victor Hugo Prantsuse laulu “Chanson” järele A. Piirikiwi.

Ju koitu kumab taewa telgil,
Oh ärka, ingel ilusam!
Ju lõoke lõõrib hellal helgil,
Tee aken lahti, lahedam!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Su kalli kambrikese rajal,
Kuis on sääl koit nii jumekas!
Su õndsal ärkamise ajal
Ilm ujub õnnes õitsewas!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Mu õis, kes kõigist õitest kenam,
Sind Jumal ise kauniks lõi:
Ei leia silmast ilu enam,
Kui sind mu silm ei näha wõi!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Oleviku Lisaleht nr 15, 14. juuni 1886, lk 239.

Koidutäht

Hoffmann v. Fallerslebeni järele P. Grünfeldt.

Oh kullane koit
Ja ehane loit,
Sa ammu mu südames ihade toit.

Kuis armastan sind,
Oh ihade hind!
Su silmake särades ikka näeb mind.

Nii waatan su pääl
Ma alati tääl.
Su sõbralik silmake waatab ka sääl.

Mull naeratad sa
Nii rahulla ka:
Oh oleks ka mina nii waga kui sa!

Oleviku Lisaleht nr 14, 29. juuni 1886, lk 215

Palwe

N. Lenau järele Kreutzwaldt

Wiibi mu pääl, sõstra silma,
Tee kõik wägeruse töö,
Pehme, tõsin’ unenäulik,
Põhjamata magus öö!

Wõta nõidus’ pimedasse
Seda ilma minu käest,
Et sa minu elu üle,
Üksi kõigud igawest.

Oleviku Lisaleht nr 14, 14. juuni 1888, lk 224.

Kerjuse matus

Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.

Eest rahwas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandwad neli waest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus wiisil wiletsal üks wäsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahwas hetke põlwili, ehk ta küll kerjaja.

Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks waene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni waluste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest wait, wait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.

Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootawad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma wõitijad, kui tema, kauwad.
Surm wiib ju korda mööda nii, kui waese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.

Tee lahti, teie wägewad, siit läeb üks rändaja,
Waiksesse aeda wiiaks tad ja pannaks puhkama.
End walmistage warwalt ka ju wiimse kohtule,
Küll kuuleb wiimne mõistija ka waese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest wägewad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.

Eestistanud G. E. Luiga.

Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja wäljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohawad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik weikesed laulikud metsas
On waikind — nad puhkamas,
Kuid õitsewa toominga otsas
Weel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülewalt kewade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Wene keelest A. Piirikiwi.

Maga, maga, lapsuke,
Waikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli wiimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208

Oh!

Leedu laulu järele K. E. S.

Kui mesilind haawas mu käe,
Siis paistetas üles ta.
Mu eideke, hellake, kattis
Siis haawa mullaga.

Mu süda on haawatud, haige
Ja walutab otsata.
Oh, eideke, hellake katta,
Sa teda mullaga!

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Kalju

Lermontow’i järele K. E. S.

Pilwekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.

Kalju seisis kaua kurwal tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Neitsi ja kala

(Wabalt Wene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas wiis nii mõnus:

“Wägew, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind wennast,
Kui ma ära arwan ennast?

Wee seest wastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on weel haljas!
Taewas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind wennast,
Kui ka ühes arwad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

Pilwedele

J. J. Honeggeri järele K. E. S.

Pilwed, kes sõuate ülewel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta wõtke!

Annan teil’ kaasa mu wagusa walu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!

Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja wahutaw woog
Walwab ta üle…

***

Jämedad pisarad kukkusid maha,
Wastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsiwad pilwed, —
Kurbdust nad ära ei kannud.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189

Kesse oli?

Maikowi järele Wene keelest C. H. Roost.

Suure, woolwa Neewa kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.

Kalda äärel wäike hurtsik
Suurtest puudest warjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.

Hüüdis rats’nik terwitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? terwis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”

Wastas wanamees tall’ wihas:
“Kas on kalu wähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui weel naabri linnak’ses.”

“Aga mis wõib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga waata,
Pomm mu paati augu lõi?”

Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirwe, sae
Wõttis kätte, peagi oli
Lootsik terwe täieste.

“Noh, wa sõber, nüüd on walmis,
Lootsik terwe, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”

Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi wõttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osaw kirwega.”

Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.

Kangakuduja

(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis

Kuuwalge kahwatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees —
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.

Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski weel sest riidest ma ülikonda saa.

Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Waid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päewal — igal a’al, ei muidu toitu mul.

Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahwa pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.

Küll õnnelik wõib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta walwand ühtki ööd.

Säält tulen kurwalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma waene silmawees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.

Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuw elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei wõi saada ma leiwa raasugi.

Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176

Wanamehe laul

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan wõrgutada
Mõndgi südand weel. —

Aga oh, ei leia
Minewiku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, waraks minule,
Armuhind — sa imene,
Waata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu wiis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskiwina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Tuuli õõtsub….

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilwed
Sõudwad rutuga.

Näga pole
Taewast sinawat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu waiba all
Lautab öö end
Wõimsalt laiali.

Nõnda külmal
Wihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarwis
Südand südamel,
Tarwis neiu
Armastuse tuld.

Suwe õhk siis
Heljub talwe aal,
Walu pole
Mitte waluks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Orus

Delia Helena järele A. J.

Kõik kullerkupud kiikwad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikwad:
“Mis ilus ilmamaa!”

Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-wiis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab wasta hiis!

Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terwiseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:

Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Wii terwiseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.

Sääl lendwad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’wad laulu walla,
Nii rõõmsad — lõbusad!

Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170

1 2 3 4 5 17