Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha veerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkev rõõmupõli,

Oledgi ehk vaene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiavõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing vast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis vast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on valmis – vali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl võtab;
Mis ei meeldi – vaatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jooksvad jutud,
Vastas pole vaeva;
Laulud kõlisevad,
Läbi kõige päeva.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teavad;
Neid nad talve öödel
Mõttes ette seavad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – vaata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel vaota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurva lume-välja üle
Kurba valgust külvates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, vaga –
Pole tuld ei talu sääl…
Verstapostid üksi aga
Välkumas on välja pääl.

Igav, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Varsti keskööd näitab ta;
Kesköö võõrad välja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-vari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Alpikütt

„Kas ei või sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarve metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei või sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma väele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõusva õhinaga
Põgenevat hirve taga.

Üle kiviharja, keelva,
Hirv see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelva,
Julgel viskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal vibu vinnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirv see hirmul seisma jääb,

Vaatab kuristiku kukil,
Haigutavat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii vile.

Hirmu täis hirv vaatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Vaatab palvel, aga valjult
Nooli juhib juba mees…

Mäevaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirve kaitseb ta:

„Tahad surma tuua väega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, varju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Vabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui vaim meid kannab palve tiivul
Siit ülesse
Ja valgust igatsedes tõuseb
Hing taevasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlve taevas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks hävituse tuli
Kord sõjassa,
Me varjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Võib vaimustada, noorust tuua
Veel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas vihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte vende eest.

Võim puudus võitlemise tarvis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Veel harva nagu läbi udu
Näen vaimu ees siin vältimas
Ma pilta sääl, kus võõrsil kodu,
Kus vennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arvul rohked –
Sääl Niilus mööda voolamas.

Veel kuulen vende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja vande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes vaeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuvitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuvits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahvas teiste ees,
Kuid tema vaim ei ära põle –
Ma olen vandund enda sees.

Kuis pilv läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahvastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solovjevi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Peiu laul

Pruut mul kipub, nagu kole,
Kohe laulatusele,
Minu meelest aga pole
Asjal ruttu sugugi.

Mõistlik mees kõik järel mõtleb:
Tarvis aru pidada,
Kuulda ka, mis rahvas ütleb –
Miks nii väga rutata?

Siis ka see veel teeb mull’ piina:
Kõrtsi võlg on maksmata!
Kesse teab, kas kosja viina
Antakse mull’ laenuks ka.

Viimaks on ka see üks häda:
Ma ei tea kindlast’ seda,
Kas ma tõesti sinuga
Peaksin pulme pidama?

Või ehk jään ma vanaks poisiks?
Või ehk mõne teise kosiks?
Ei ma vastu just ei aja,
Muud kui oodata on vaja!

Saksa keelse laulu järele G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 48, 6. detsember 1893, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei keelda saa…

Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendavad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.

Ei kuulda saa, et halvad mõtted
Me päädes üles tõusevad,
Kuid seda küll me’ võime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.

Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Viimane kuub

Nõel lendab, põsed punetavad
Ja jõena lang’vad pisarad:
See on jo viimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob valu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks vanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Vaid lähed vaikse majasse. –

Sul vaikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas väikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Veel valus – üksi võitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulevase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusivad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palve tõusis taevasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ avas end hauana:
Vineta ta kurku sääl vausi,
Ja munkade laul, see vaikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügaval süda ööl
Vineta laulu on kuulda veel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Venede – Vendlaste linn, oli omal ajal kuulus Vendlaste kaubalinn, Vollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole tervitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laev

Lermantovi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taevasse tähed
Ja valgustud vahutav pind,
Laev libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehvine pääl
Kui koledalt aknadest välja
Suurtüki suud vaatavad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugevat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb vees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja valjude vaenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält välja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit viis,
Vees vaiksesti kallaste poole
Üks udulaev ligineb siis.

Haud avaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed vägevalt rinnale heites
Pääd vaotab mõtete vool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laev purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi vahvam, truuim vägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis välk vehkleda väeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl vahvamaid võitlejaid hüüab
Just nii, kui neid võidule viis.

Kuid ilmas on laial kõik vägi
Ja puhkamas igavest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Viis surmale vahvuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg vastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja vaiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi võib aidata veel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik võsu
Täis lootust ja võimu küll rind,
Ja keiser veel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liivasse jooksvad
Tal silmist nii valusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laeva,
Pääd vaotab valude vool,
Ehk käsi küll käskivalt vehkleb –
Laev tagasi lendab kui nool.

Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis võitis mind nii võimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii võimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluväsinud südame;
Su pale, kurb ja kahvatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kepi kätte võtan!

Kumab homme koidule,
Kepi kätte võtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:

Mis mul vaesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad valu sees,
Ei see rõõmul rända!

Kase all sääl risti eel
Vaatan vaikselt taeva,
Kuna terve ilma teel
Keegi mind ei kaeba:

Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii vaene olen ma,
Et mind jätsid maha!

Ja kui viimse unele
Viib mind elu rada,
Taevast tahan üksine
Sind veel õnnistada;

Minu pärast pisarad
Sulle võõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!

O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilvedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutvaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Tervitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Vaid ma nutan
Ärdaste
Kurvalt teistest
Lahkudes
Heidan kõva
Voodisse
Nagu vilu
Hauasse.

Venekeelest Baron A. A. Delvigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Öö

Öö varjus, tuule tuhinas
Sääl sammub väsind mees,
Ta palub palves palavas
Sääl tihti silmavees:
„Rind raske mul, ja valust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii väha,
Väha, väha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!

Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see valgendab,
Ta ärkab, hing tal väriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe valgust alati
End lased juhtida.
Me vaikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!

L. Tiecki j. M. Lillenupp.

Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Viimse puhkamise?
Saab mind võõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul võõras käsi annab
Aset kõrbe liiva sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taevas
Haua üle võlvitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigivad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Torm

(Kiom la sentoj kai kiom la fortoj).

Kui palju tundmust ja kui palju jõudu
Leidnud mu rinna sees varju,
Aga et saatus neil takistab jõudu,
Pole siis vooruse marju.

Lagedal tormamas kohisev maru,
Mindki ta meelitab sinna,
Läbi ta lennutab aasa ja oru,
Magajail lahti teeb rinna!

Kuid minu jõudu nüüd piiravad müürid,
Vabadust näen siin vähe,
Eluteel katkesid töötuse tüürid,
Otseteed laev mul ei lähe.

Tagasi tulla kuid tormgi ei taha,
Enam ei tõuse ta üles.
Vabadus jätnud mind vaesekest maha
Armuta saatuse süles.

Esperanto keelest Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 22, 2. juuni 1895, lk 172 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kas armastad?

Su nägu unes nägin ma
Nii õrn, nii helde lõpmata;
Ja ehk küll vaikis Sinu huul,
Silm rääkis siisgi vaatel truul:
Kas armastad, kas armastad?
Kas südamest mind armastad?
Öö pimeduses vaikis ilm,
Ei paistnud kuu, ei tähe silm,
Kuid ikka Sinu magus hääl
Mult küsis nõiduslikul väel:
Kas armastad, kas armastad?
Kas tõesti mind armastad?
Ja kui Su tuksva rinna naal
Ma viib’sin tunnil kaunimal,
Siis tundsin õrnal armu hool,
Mis rinnas liikus õnne vool:
Sind armastan, Sind armastan!
Sind südamest ma armastan!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 7, 18. veebruar 1895, lk 56 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust vaesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll valu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel väsin’d reisimees;
Ma õnne-iha vaikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Vaat, pilved lendvad, marul püsi pole,
Vihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtvais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügavus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust valu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Veel vaimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Veel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad säravad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahva pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsivad, et hinges
Valujõed Sul voolavad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

140853904