Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palvet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehova tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlavad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohvrid palavad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluviisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial väljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on väsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid vistist kõrva ajab,
Mööda välja ümber veab.

Vaata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Vaata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta versta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees!
Vastupidamist on väha,
Aisakell jäi häkki vait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, või hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskavad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad väljal välguvad…
Hobused need saavad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Vaimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

Laiad, pikad, nagu londid,
Vaevalisel valgusel
Lennul keerlevad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad veavad,
Miks nad kurvalt laulavad?
Kas nad nõia pulme peavad,
Kodukäijat matavad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lend’va lume
Tungib valgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlevad,
Vingumisel, valjul huilgel
Minu südant muljuvad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu väike kandlikene

Mu väike kandlikene
Vist oli väsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesivad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu väiksest kandlest veeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Külaskäik

Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…

Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..

Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mis äratavad unest mind

Mis äratavad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh vaata, ema, kes nüüd veel
Nii hilja laulavad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle vaikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluviis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdvad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Emale

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul vastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. Maikovi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla või, et kuri ta!
Ta elab veel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on vait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis varjud on need
Valgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused vast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks olivad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsivad siin
Metsa sees väljade pääl?
Sõnata nutavad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutavad… aga ta veel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Minu sõber

Vabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haavas sõrme –
Haav oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandava salvi.

Ja iga päev ta küsis järele:
„Kas sõrme haav veel valu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei valu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haavanud on armuta –
Hääst sõnast võiksin abi leida ma,
Kui võitlen raske valu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Vaid vaikselt, külmalt võib mu valu vaata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Hilja

Nad hauda on võtnud sind kanda,
Ei teada nüüd enam või anda
Ma sulle, kuis päevad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin viga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma viivitasin ja ootsin
Ja paremaid päevi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid vanker veereb kärata.
Hall vanake – aeg, pukil asub,
Oh vankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui vara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel väsimus meid võidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid vanker vanaviisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul vagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja talle andsin suud,
„Miks teed sa nii?“ nii küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma ial kuule muud:
„Miks silmad minul kattad sa,
Kui annad mulle suud?“

Ei mõista seda ütelda,
Ei ise teagi muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja talle annan suud.

Heine järele J. R. Weltmann.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 27, 4. juuli 1896, lk 216 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Lahkuja

Ma armsast kodust pean
Nüüd sõitma kaugele,
Kus poole käiki sean
Ei tea õiete.

Siin metsad mööda sõudvad,
Sääl orud ilusad,
Lõod „armsa“ viisil nõudvad:
„Miks jätad kodumaad?“

Ja päike puistab kulda
Küll üle ilmamaa;
Ma tunnen hinges tulda
Üht laulu hakkan ma.

Mäest alla – laulu kajal
Sõit läheb rutuga,
Sull’, kallis, kodu rajal
Hääd elu soovin ma!

v. Eichendorffi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 21, 23. mai 1896, lk 168 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Valu

Vaikne kevadine öö,
Pehmelt heljub tuuleke –
Siida, ära enam löö,
Vaiki parem jäädvasti.

Tasa sõuab pilveke
Üle mere, üle maa,
Sõuab, jõuab kaugele,
Kus ta kadub armuta.

Kõrva kostab pilli hääl –
Pulma talust tuleb see:
Minu kallike on sääl
Laulatatud teisele!

Herm. Linggi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 20, 18. mai 1896, lk 160 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis võiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid vajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei vähene merevoog.

Et peab tõusma ja vajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talve kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni järele B. Weber.

Mu haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke,
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.

See ilus lillekene
Ei palju räägi tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui mulle vastu särab
Silm lahke, sinine,
Siis ikka meelde tuleb
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki’ saa siis mina,
Kuid süda, kallim, tea
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 14, 5. aprill 1896, lk 112 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahvatu,
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parv.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vang

Avage uks, kindel, raske,
Mis mind peab võimsasti,
Vabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma vaene pole vaba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Viibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu vabalt stepissa
Jookseb võistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees veel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö vaikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantovi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taeva õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taeva õues!
Taevas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikaid.“

„Mamma, mamma, taeva õues
Taeva inglid laulavad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on valged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole väetil mammad
Kes ka vaataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Valatust teeb murumaal.“

A. Maikov’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut veerdu.

Oh, ta veerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Valmiks vaeva alla.

Elu pole vali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilve mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrval
Käib ka sinu kaasas.

Viletsuste vaevas
Valutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – võttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Vallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Viisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulevarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe vaotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

140853904