Kalaneiule

Heine järele.

Sa ilus kalaneiu,
Paat tõuka kaldale.
Mu juurde tule, istu,
Kätt anna minule.

Mu südame pääl’ pane
Sa pääke kartmata:
Oh, igapäew ju merel
End julged usalda.

Su süda on ka meri.
Torm laeneid lõõtsub sääl.
Ja mõni ilus pärli
Siin puhkab põhja pääl.

Märt.

Linda nr. 5, 3. veebruar 1895, lk 79

Järwe kalldal

Waat waiksel järwe kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks weike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta woodi ääres pallwes
Wanemad wallwamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus walju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et wõiks waiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks waenu kisa,
Taewa Isa!

Minu karjus! –
Kuni päew on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su warjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta wäsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Weel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taewast meid terwitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehwiwad tuuled ja warigi käib
Ning ülewal ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehwiwad nad,
Sa taewasid aeedu nüid awatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Ohk ja nutt

Kui kord kauaks kaugel sõitvad
Viimast korrda käsa andes, –
Nutvad kaua armukesed,
Kurvastavad leiina kandes.

Ei me’ ohkand, ei me’ nutnud,
Kui meil tulli lahhkumine;
Selle eest on pärast tõtnud
Meile nutt ja ohkamine!

Heine järele P. Laredei.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 57

Tallve öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kevade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53

Naisterahhva armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.

Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.

Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.

9.

Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.

Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei või rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terve taevas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Muistne luu

Ma vaatsin kohkvel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlev kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taevalaotuses suures.

Vaim uitab ilmas siin ja sääl
Vast meie maalegi ta tõttab
Ja linnavaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet võtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges veel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikovi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Rahu täht

Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!

Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes valet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on valmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taevaisale.

Kes vara, hilja palvet teeb,
Kes nõdru vende õpetab,
Kes vaeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda head teeb.

Kes elab kavaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taevapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr. 45, 9. november 1883, lk 539, 540

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal valitseb vaikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma viibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal vaeva,
Rõõm varitseb meid.
Seal vaatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt valet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’vad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teevad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm naesukest vaatavad laenete peal’,
Kus mehed on võitlemas tormi käes,
Ja süütavad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilvesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsivad seal,
Et silmadest voolasid pisarad;
Nad elu on ohverdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Suveõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes vaatama tulnud sa mind!
Sa võtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam vaev;
Kuid vaikselt mu mõte veel punub
Sell palvet, kes heldusekaev.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On viha kõik unustand kaa
Ja õnnistes vaenlast on rõõmsad,
Et rahus võib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa väsinnil puhkamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su vilu –
Sa tõest kui õndsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Talve tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talve tuul,
Sa pole nõnda vilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõvaks meie maad ja veed,
Et liugu lasta võime,
Ja valmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piiravad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taevas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taevas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ väel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidavad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse säravam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

140853904