Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

Uue aasta soow

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armuwäes.
Ta omi lapsi wanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulewik on Tema käes.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armu wäes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ wett Jehoowa kaewudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul wälju laotab
Meil wilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll wett Jehoowa kaewudes!

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.
Weel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab wihm, pea weereb äike,
Weel on meil waja wõidelda.

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Weel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid terwitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks wana usku,
See kingib kindlalt wõitu tääl.
Õnn sull, mu rahwas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui walgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast wõitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära wanad patud,
Waen, wana, saagu unustud
Ja wana wanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

Noor süda

Nad ütlewad, ma wana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kaswab,
Kuid süda on nooreke.

Eks waata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial wanane.

Küll wahest talw ja sügis,
Tad nagu wanandab.
Kuid tuleb aga kewad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma wäed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina weel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind waimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks wõtwad teel,
Eesmärgile need saawad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis wäge jõudu saadab ta.
Wõid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa waimu pörmuwilust,
Sa kullast säraw kewadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitswa lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladwul heljub mahus müha –
See ohwri õhk käib taewawõlwini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajub põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tulekeeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõte enam palwe sisse mahu –
Kaob wärwiilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarwita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Waenlase wiha meel,
Ehk suur ta kawalus
Ja hirmus tugewus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast wäest
Waenlase wastu pandud,
Kuid tema wöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda wist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile wöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja wihas turtsugu,
Ei siiski wöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, wara, auu:
Et mingu igawest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1

Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831

Armulaul

Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Jõulupüha õhtul

Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Jöulul

Soomekeelest Olli Wurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppawad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängiwad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Waata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängiwad!
Wahete wahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulawad.
Küünal ja lamp, need annawad walgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades sööwad, –
Paluwad, heidawad hingama.

Hommikul wara on rahwas ju jalal,
Kiiresti tõttawad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajawad, kutsuwad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahawad,
Saalis olejad aga weel woodis,
Magusas unes nad magawad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Hingewõitlus

Rudolf Löwensteini järele.

Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taewaliku wäega?

Kui örnaks musuks wajusiwad
Meil huuled kokku wärinal,
Siis tundma arwasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.

Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!

Märt.

Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, waatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis wõin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Wõin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päewa õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks wõin nutta ma;
Ehk ei wöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pökswalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind wöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Wäike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607

Mõrsja unenägu

Koslowi järele Wenekeelest Wold. Rosenstrauch.

Pilwed katnud tähed taewas. –
Maru tormab üle maa;
Laened wahul kallast pekswad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Waiksel kahwatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua waiksel palwel
Palwetas ta armsa eest.
Kelle laew on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on waikinud.
Tal kui keegi salawägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi waimus
On tal tutwad kujud ees.
Ikka armsa laew weel tormis
Mässawates laenetes.

Häkist, nagu wari lendab
Tuttaw kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurwatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel wäriseb.
Waatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuwalge
Tume leek tal silmades.
Merewesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitsewal rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma waewata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Wäsind elu-waewast, wõitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik waew ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib wiimne öieke.

Ainetel W. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621

Emale

Laula, ema, weel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes wõtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei wõinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tulewa õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja waatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis wõisid sa unista küll? …

Oh laula weel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Waat, hädas ja pisarasis waewleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda waikima wii.
Mis saatus on wõtnud, seda anda
Ema pisar wõib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620

Murueide tütar. (Lõpp.)

(Elverstud)

Lugulaul Daani rahwa-juttude järele.

Saksakeelse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein

III

Hommikulaul

Päew tõuseb idast ülesse,
Ju punab pilwepiir;
Ta särab üle mere, maa –
Kõik walgustab ta kiir.

Ta ilmub kaugelt ilu-maalt,
Säält paradiisi seest,
Toob elu, walgust, rõõmustust
Ja pühib silmad weest.

Jah, Looja päike täidab maad
Tõest’ õnne, iluga,
Kõik suuri, wäikseid kosutab,
Wiib mure minema.

E m a. Ma ootsin maja uhke ees,
Ju kustus ära eha,
Poeg Oluf oli mõtte sees,
Ei silmad und saand näha.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni weel?
Su pärast, kuis muretseb ema meel!

K o o r: Meil wiin ja mõdu wahutab,
Mill’ Oluf armukest teretab?

E m a. Öö sülest hakkab kerkima
Ju kodupuna sala;
Kuis tõuseb päike rutuga,
Mu hirm nii tõuseb ala.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni weel
Su pärast nii muretseb ema meel.

K o o r: Meil wiin ja mõdu wahutab,
Mill’ Oluf armukest kaisutab?

E m a. Kes sõidab kaugelt wäljalt säält,
Kuldsarwest puhub walju häält?
See Oluf ise on, tad igatsusetiiwad,
Kui jahikulli kiiruga säält künkast alla wiiwad.

K o o r: Kiirsõit on temal koju pool’ –
Küll lööwad kabjad tulda!

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kus on ta oda, kilp ja nool?
Ei läigi kiiwrel kulda.

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kuldjalus tilgub werd ju ammu,
Oh Oluf, pea hobune sammu!

E m a. Oh kuule Oluf, oh ütle mull’,
Miks pale kahwatu nõnda sul?

O l u f. Miks kahwatu ta pole weel?
Ma olin murumäel ööl!

E m a. Ja kuule, mu Oluf, mis ütlen ma
Su mõrsjale, kes ju küsib ka?

O l u f. Te ütelge, et ma metsa läinud
Üht hirwekest püüdma, mis ma näinud.

K o o r. Kus külalised, oh näita neid meile!

O l u f. Üks ainuke kaasas mul täna ja eile.

E m a  j a   k o o r.

Ja kes on see üks, kes säält kaasa sõitis?

O l u f. See surma-ahastus – hinge mul wõitis.

E m a  j a   k o o r.

Oh Kristus, aita! meil häda ja piin!
Sa langed, oh Oluf, – ju surnud sa siin …

Järelsõna.

Sest noomin iga noorta meest,
Kes tahab öösel sõita,
End hoia murumäe, metsa eest,
Ei öösel wõi sinna heita.
Hoia end murmäe, metsa eest,
Kus muruneiuksed laulwad.

Tähendus: Eesolewatele sõnadele on kuulus Daani komponist Niels W. Gade muusika loonud, mis kooridele, solo-lauljatele ja mämguriistadele on seatud. Et ehk mõned meie koorid seda kaunist muusika-tükki etendaks, selles lootuses on sõnad ka ümberpandud. A.J.

Linda nr. 37, 16. september 1894, lk 583

140853904