Sõjamehe poeg

Kord mesilane korjas
Mett roosi õie pealt.
Ja äkitselt sääl kuuldi
Üht ciljatavat häält:

“Oh ema! mina suren!
Mind pistis madu nõel!
Just päris veike madu
See mesilane õel!”

“Oh, ära sellepärast,
Mu laps, nii pahanda,
Sest ega see su valu
Ei või ju vahenda.

Vaid mõtle, et ka Sinul
Aeg seisab alles eel.
Kus teistel rasket valu
Toob Sinu surmav nool.”

orshanini järele vabalt H. Narusberg.

Postimees nr 70, 30. märts 1894, lk 2.

Sisask ja tuvi

Kord sisask juhtus püüdepaela.
Küll raputas, küll tahtis lahti kaela;
Noor tuvi sellest aga rõõmu tundis.
“Kui häbi,” räägib ta, “kes sind siis sundis
“Keskpäeva ajal köide minema!
“Ei mind nad kinni poleks saanud,
“See pääle julge olen ma.”
Kuid vaata — juba oli võrku jäänud.
Sest võta õpetust, et teise häda
Sul pole õigust ial hirvitada.

Krõilovi järele M. P.

Postimees nr 63, 18. märts 1892, lk 2.

Nooruse unenäod

Lenau järele.

Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.

Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.

Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.

Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.

Elise Aun.

Postimees nr 61, 28. mai 1888.

Öhtu-kell

Oh õhtu-kell, oh õhtu-kell,
Kui palju helil juttu sel
Küll armsast ajast, noorusest
Ju kodust, häältest pehmetest.

Need rõõmsad viivad mööda läin’d,
Ja mõni hing, mis rõõmu näin’d,
On hauda langen’d ilma päält,
Ei enam kuule kella häält.

Nii saab, kui hauda läinud ma,
Kell edasi veel hüüdma ka,
Ja teised lauljad helidel
Sind kiidavad, oh õhtu-kell!

Thomas Moore järel
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Posttimees nr 61, 18. märts 1894, lk 2.

Kukk ja pärlitera

Kukk sõnnikut kord lõhkus jalgega,
Ning leidis pärlitera hunikust
Ja räägib: “vaata tühidust,
“Kus peaks küll tema kõlbama?
“Kas pole rumalus, et kallis peetaks teda?
“Kuid odra-tera üle võin ma rõõmustada:
“Ei sära nõnda ta, kuid kõlbab toiduks.”
Ma mitu venda
Ka nägin otsustavat nõnda:
Mis nad ei aru saan’d, sai neile laiduks.

Krõlovi järel M. Pukits.

Postimees nr 61, 16. märts 1892, lk 2.

Vabastatud lind

Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:

“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”

Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.

Tõlkinud M. Pukits.

Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.

Vari

Poiss vallatusel mässas, müllas, jahtis,
Ja enda varju kinni püüda tahtis,
Kuid aga vaevalt astus ainsa sammu,
Siis oli vari paigalt juba ammu.
Poiss jooksis asjata tükk maad; siis hüüdis:
“Et mine, mine, kui sa mind ei taha,
Läen tagasi! — Jäe igavest’ must maha!” —
Teel vaatas ümber: Vari poissi püüdis.

Oh neiud, lugege mu valmi!
Mis arvate? Ei kõnele ma teist,
Vaid laulan troostiks seda salmi,
Neil, kes on õnnepüüdel kurvaks läinud meist’
Nii mõni püüab õnne praegu,
Ja näeb vaeva ilmaaegu.
Ning teisi, kes tal pöörnud selga,
Õnn ise püüdmast sugugi ei pelga.

Krõilovi mõtetel M. Kampmann.

Postimees nr 60, 5. juuni 1890, lk 2.

Kui teaks

Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.

Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.

Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind

Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!

Heine järele E. Aun.

Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.

Lillele

Ärka, ilus lill!
Hommikusel a’al
Imestame vaatel
Sinu sündmist maal!

Öitse, ilus lill!
Päev sind armastab,
Tuul ja õhk sind otsib,
Öö sind kaisutleb!

Närtsi, ilus lill!
Silm tee kinni sa!
Sinu ilu nähtud:
Aeg on uinuda!

Sure, ilus lill!
Päike looja läind.
Hirm ja piin on mööda:
Oma töö sa teind!

Ei sul enam ilu
Päeva käigust saa.
Juba õhtu vilu,
Elu lõpeb ka!

Barry Cornwall’i järele
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Postimees nr 59, 16. märts 1894, lk 2.

Uss ja lammas

Uss lamas põõsas peituvas
Ja terve ilma üle kurjustas.
Sest kurja teha on tal ülem püüd, —
See tale loodud nii, et pole tema süüd.
Sääl kepsu lüües tuli lamba-tall,
Ei aimanud, et uss on põõsa all.
See roomas välja, nõelas tallekest;
Ja hirmus valu võitis vaesekest, —
Kõik veri soontes kihvtist kihises.
“Mis tegin sulle ma?”
Nii küsib kurjalt ussilt ta.
Kuid uss vast nõnda vastu sihises:
“Kes teab? Ehk selleks tulid sa,
Et tahtsid ära tappa mind —
Seepärast karistan nüüd sind.”
— “Oh ei!” veel tallekene hädaldas,
Siis viimses valus elu lõpetas. —

Kel süda nõnda loodud juba,
Et sõprust, armastust ei tunne ta,
Ja kurjusele annab hinges luba,
See kõiki kurjategijateks arvab ka.

Krylovi järele M. Pukits.

Postimees nr 57, 13. märts 1893, lk 2.

Vördlus

Betty Paoli järele.

Näe vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore pääl.
Kui hõbe-helme ehtes liigub —
Kui kukkub, siis saab mudaks sääl.

Kuid teda jälle üles tuua
Et kumaks nagu koidu viir
Ja ilu ehteks ümber luua
Võib ainukene päikse kiir.

Nii elupuul ka heljunemas
Örn süda tuule tormi väes.
Ja võitlus vaeval värisemas —
Jõud nõrkeb, langemine käes!

Tal õnne rikkalt abi anda
Et eksiteel saaks püha piir
Ja põrmust hiilgvalt üles kanda
Võib ainukene armu kiir.

Elise Aun.

Postimees nr 56, 17. mai 1888, lk 3.

Kalju

Kõrgel kaljurinnal nagu sängis
Magas kuldne pilvekene ööda;
Tõttas teele, kui öö läinud mööda
Õhuriigis rõõmulikult mängis.

Aga niiske jalg jäi temast sinna
Kalju pääle, kes nüüd üksi-ainu
Sügav-mõttess’ jäänud keset vainu
Kuna nutt tal tuksus läbi rinna…

Lermontovi järele K. Krimm.

Postimees nr 55, 9. mai 1891, lk 2.

Peegel ja ahv

Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krylov.jpg

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839

Lõvi ja rebane

Kui reinuvader esimest kord lõvi nä’i,
Siis hirmu pärast päris kaugeks jäi.
Teist korda nähes ta ei kartnud enam;
Ka lõvi oli sõbralisem, kenam.
Ja kolmandamal korral — pääle selle ruttu —
Ta lõviga ju julges teha juttu.

Ka meie tihti kardame
Niikaua, kuni harjume!

Krylovi järele Pukits.

Postimees nr 52, 8. märts 1893, lk 2.

Miks mitte

Miks ei peaks ma õitest laulma?
Kui ka minust kaugel n’ad,
Eks n’ad ehi hellal ilul
Üli armsal ilmamaad.

Miks ei peaks ma suvest laulma?
Olgu mööda ta ehk ees,
Eks ta ilmu ajastajal’
Nagu pärli pärja sees.

Miks ei peaks ma armust laulma?
Olgu kaugel, ligi ta,
Eks m’e elu õnn ja ilu
Hiilga ainult armussa.

Andke armsail’ mälestustel’
Ruumi lauluks, rinnassa:
Kevade, õis, arm ja elu
Kaovad unenäona.

Auguste Kurs’i järele E. A.

Postimees nr 50, 6. mai 1889, lk 2.

Laulatuse sõrmus

Kuldsepp, kas sa tunned
Seda sõrmust ka?
“Tunnen kulla herra,
“Tegin ise ta.

“Meeles on mul selgest
“Kellele ta sai:
“Neiu nõidlik, kena,
“Kes su mõrsjaks jäi.”

Iah, ta oli kena!
Aga rutuste
— Kui sain omaks tema —
Murdis truuduse!

Et ei kõlband sõrmus
Tema käele.
Nüüd ma otsin paika
Vaese ehtele:

Sõber, sellest kullast
Vala kuulike,
Mida saadan püssist
Omal südamel.

Petöfi järele

Postimees nr 50, 4. märts 1894, lk 3.

Lauliku loos

Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.

Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —

Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.

Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.

Betty Paoli järele E. A.

Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.

Kutsumata külalised

Koputati ukse vastu…
Avasin, hing hirmu täis:
Mure soovis sisse astu,
Häda tema kannul käis.

Enne veel, kui sai’d seks luba,
Ja sain soovi küsida,
Ast’sivad nad keset tuba
Akna alla asuma.

Näen, kuis riided seljast võt’vad
Nagu oleks kodus nad,
Söögilaua äärde tõt’vad,
Kala, leiba katsuvad.

Laua äärest voodi lä’evad,
Mul nad sääl ei anna maad,
Terveks ööks nad sinna jäevad,
Maga ise, kus sa saad!

Südaööl nad hüüdvad juba:
“Tõuse üles, peremees!
Katsu kütust, külm on tuba,
Leiba too, nälg ukse ees!”

Hingerahu ei saa sugu,
Olen külaliste väes,
Uskuge, nüüd kibe lugu
On mul päris tõesti käes!

Ainetel M. Kampmann.

Postimees nr 47, 18. aprill 1891, lk 2.

Arm on õndsuseks

“Arm on õndsuseks me meeltel’,
Rikkad meie armura’al!”
Nõnda lauldaks’ tuhat keeltel
Meie hellal Eesti maal.

Kulla sõber, sinu põues
Ka need sõnad kõlavad,
Ootad ihal elu õues
Seda päeva tulevat:

Millal mõrsja kätt sull’ andes
Puna palgil ligineb,
Isa rahakotti kandes
Õnnistust su kätte toob

Hõbeasjad kaasa-andeks
Lehmad, lambad, hobused, —
Oh, meid armastus teeb õndsaks,
Rikkaks meie südamed!

Heine järele – e.

Postimees nr 45, 25. aprill 1889, lk 2.

Kalamees

Grosse järele Jaan Parv.

Pilv tõttab kiirest’, järv laksub lainte süles
Ja kaljujalal keevad vood vahutades üles.

Miks paikad sa võrkusid, vanalik mees,
Juuks halliks sul juba on läinud?
Sa oled ju kaheksakümnenda sees,
See aeg kõik merel sa käinud.
Et mine ja heida puhkama sa,
Las’ pojad neid vörkusid teha;
Sul kolde ees parem on paistelda ka,
Kui tormi käes külmada keha.
“Mu maja on tühi ja kole, on karm,
“Koer üksinda haugub veel öues.
“Kuus pojakest kinkis mull’ Issanda arm,
“Nad magavad merel ja pöues.
“Need näkid mult neelsivad vee alla siit,
“Neil asu nüüd höelate ainis;
“Ei ole mu majas nüüd röömulist viit —
“Mul löbu on üksinda lainis.”

Ja pilved on ju hiilgul, ja hiilgul on ka järv,
Ja lainetel laksub kallas, ja laksub kohav perv.

Ja kaldalt siis söuab see vanalik mees,
Sääl helkival ehasel valgel.
Ta sõuab siis kaua ja vaiksesti vees,
Nii piiluval, pöneval palgel.
Ei ujuvaid avisid taha ta nüüd,
Ei taha neid vörgusse hüüda;
Vaid valelist sugu tal surmata püüd,
Ta  n ä k k i s i d  tahab nüüd püüda!
Ta söuab siis kaua ka vaiksesti vees,
Saab vajunud venede kohta;
Merd kuldavad kiired kuust kumajast ees
Kui hiilgavad ussid ööl luhta,
Sääl viskab ta vörgud veevallasse siis
Ja laulab üht laulu nii halest:
Kel armust ja önnest on vörgutav viis
Ja sönad veevõimust ja valest.

Ja pilved saavad pimeks, järv uinub une süles
Ja voogud kalju ümber, kui unes käivad üles.

Sääl kerib veest üles kuldjuukstega koor.
Neil lilledest lokkide sölmed;
Neil ölade katteks on udune loor,
Ja kaelas on ehteks veehelmed.
Nad ujuvad, heljuvad lainete lael,
Kuldkauntega kötru sääl söövad,
Ning armsa äiale ägedal käel
Vett silmade vastu nad löövad.
Ja kehalikud minijad tahavad veel,
Käes vanaksel kiskuda aeru;
Siis kaovad veel alla vanakse eel,
Kust kuulda veel näkkide naeru…
Kuid võrgus on siplemas sadasid sees,
Kes nutsivad haledal nutul:
Kes aga nii köva ja mehine mees,
Kes koorma veest välja tooks rutul?

Ja pilved hiilgavad taevas, ja hiilgul on ka järv,
Kuuvalgel käivad voogud, ja näha on ju perv.

Ja kaldale söuab hall vanake väel
Sääl sumeda uduöö süles:
“Ha, tabada jöudsin teid kavalal käel,
“Teid näkkisid, ja meelita üles!”
Ja vinnab ja vinnab siis vörkusid veest
Ja jõuab ju kaldale ligi.
Kuis voolab tal vihaga otsa eest
Nii jämedail pisarail higi!
Saab viimaks siis kaldale koormaga ta;
Ei viitnud ta vähegi aega
Ja vörguga välja siis vinnabgi ka,
Kuuskümmendkolm —pojapoega!
Nad kribivad krabivad vana meest sääl
Ja annavad suudki tal paljuks —
Sääl istub nüüd vanamees kaljuvöö pääl,
On eluta — kangunud kaljuks.

Postimees nr 44, 24. oktoober 1887, lk 3.

140853904