Tallwe öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kewade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53

Naisterahhwa armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial waatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taewas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust waatan ma,
Alanduses waatan teda,
Õntsalt kurwa meelega.

Ära kuula waikest palwet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taewatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Wõib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soowi talle;
Tuhat korda soowida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk wast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igawest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda wist.

Oh wõiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid walada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata wäärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud waew!
Siis weel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päew.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Wastu wõin wõtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palwes siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et wõib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurwaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, waatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt weerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taewalik!
Wõiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrwa sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttaw ta,
Pian warsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis wõin nutta ma,
Piawad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma wõiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu woodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull waikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Wastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Weel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa waatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord walu teinud sa,
See aga sund.
Mees, walju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk waatab maha alla kurwalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle waikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinaw silm.

9.

Mõtted omast päiwest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Wäetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd wanaks,
Nagu minagi.

Ära aega waata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Waewa eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu walu
Siis sull kallis weel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei wõi tema wälja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Tõõtsu Tõnu ja Watsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Watsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taewas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles waljuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su wastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku wisas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest weel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha wihaga
Wõttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli wähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis weel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid weel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Talwelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.

Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.

Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei wõi rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terwe taewas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Waikselt waatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan westma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Wahu, mühal Terek woolab
Kiwi rüngas teel
Halw Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda weel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudwad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Wõtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen wällja –
Lehwid käega sa….
Mitu walust pisart sala
Sell’ ööl walan ma! …
Maga, ingel, waikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrwed päewad palwetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Wõera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta walmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontowi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahwus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Rahu täht

Sul werised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Werd ojana woolas su silma ees,
Werd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taewani,
Tal kuulsus ja auu sai waraks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei wägiwald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus walgus siis hakkas meil wilkuma,
Kui wälkuwa tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja waikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahwaste õnneks küll ilma wist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgawal silmil hüüti:
“See eesmärk, oh wennad, eks waimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilwed ju koguwad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katawad –
Oh, hingest käib läbi wärin!

Kuid matku weel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilwesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele wabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Waatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulewat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise wõtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Wastu meelt ja wastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Wenekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes walet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on walmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taewaisale.

Kes wara, hilja palwet teeb,
Kes nõdru wende õpetab,
Kes waeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda had teeb.

Kes elab kawaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taewapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr.45, 9. november 1883, lk 539, 540

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal walitseb waikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma wiibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal waewa,
Rõõm waritseb meid.
Seal waatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt walet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’wad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teewad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm naesukest waatawad laenete peal’,
Kus mehed on wõitlemas tormi käes,
Ja süütawad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilwesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsiwad seal,
Et silmadest woolasid pisarad;
Nad elu on ohwerdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Suweõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes waatama tulnud sa mind!
Sa wõtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam waew;
Kuid waikselt mu mõte weel punub
Sell palwet, kes heldusekaew.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On wiha kõik unustand kaa
Ja õnnistes waenlast on rõõmsad,
Et rahus wõib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa wäsinnil puhtamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su wilu –
Sa tõest kui õnsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Talwe tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talwe tuul,
Sa pole nõnda wilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõwaks meie maad ja weed,
Et liugu lasta wõime,
Ja walmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piirawad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taewas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taewas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ wäel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidawad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse särawam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päew üks ainus plats,
Hall müür, must tahwel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis weike koolipois
Ja arwas ennast õiguses.
Seal wastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub waga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Talwelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest walge kate
On tema üle lautud;
See poolke mitte surnumate,
Ta kewadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingawad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näewad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näewad: palhad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulewad, et linnud laul’wad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulwad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’wad
Ja näewad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näewad lõpp’wad,
Sest waata – kewade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72

Jumal, oh kaitse sa

God save our gracious king.

Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Wenemaal!

Saada tal wõidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Wenemaal!

Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu wäed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.

Su kallid annid sa
Ja waimu wala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha waim hingaku
Mei’ Keisri peal.

Nähku ta kaua weel
Sõbrust ja armastust
Kaswamas meil!
On tema walitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie wastu, siis
Hüüdkem: hurraa!

Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119

Lauliku palwe

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su weikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ waeste rahwa lastel korda minna
Heal himul taewa tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohilises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga wanaks saanud,
Neid lase wiimsel päewal ärgata
Ja maits’da, mis sa neile walmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

Palaw ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palaw ilm!
Päew otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palaw ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palaw ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palaw ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päew kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehowa sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu wastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järwe peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päew järwepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist wesi walama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, walwa mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind wõta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrwas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43

1 11 12 13 14 15 17