Hunt ja kurg

Kord wana kriim-silm, lamba waras
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas wälja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d walus;
Tal tohter waewa palka palus.
„We-he! wõi see eest waewa palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Wõi tema seda weel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus wõtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Waat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahw ja peegel

Ahw silmas peeglist oma warju
Ja wõttis karut laita karju:
„O, waad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrwad nagu wanad wiisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu wana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Wa’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguwennad
Waat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast wälja tuleks:
Kõik rahwas naeraks minu wälja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Wa’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli waga.
Kui ahw ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses wa’ kaimu:
„Nii palju ära laima, wend:
Sa naersid wälja ise end’!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõwi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõiwad,
Mis peale klaasid kokku jõiwad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe wõrra ära ja’ada;
Need olid: lõwi, reinuwader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-wader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe raswa’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohwri lõhn neil puutus ninna.
„Waat’, reinuwader, kulla weli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: raswa sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kawal lõwi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi wagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Waat’, see on mu, e lõwi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõwen olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Wabalt Krõlowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Troost

Oh mu rind, miks sina kaebad –
Kas ehk elu raske sull?
Kuule: kõik mis tali riisus
Leiad kaunil kewadel…

Ehk mis sul on elust oota?
Ei sa ilma wõita wõi.
Armasta, mis hing sull ihkab:
Kõik siis kaub, mis walu tõi…

Heinrich Heine järele J. U.

Eesti Postimees nr. 12, 19. märts 1886, lk 3

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kewade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsewad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui wõttiski see wangi minu.
Ja ilma midagi muud ma weel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid wõrgusse?
Tead Sa weel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näewad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlewad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlewad, las’ nad mõtlewad,
Harjuma peawad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2

Hiir ja rott

Hiir: Kuule wana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõwil naha ära!
Mis nüid wiga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Wana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda weel ei teagi, –
Kassist kõwem pole keagi?

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuwikene

Tuwikene, waga lindu
Kurdab öösel päewa aal,
Walu kipub tema rindu:
Kallis wiibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb wabalt woolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju waewab mind;
Waigista mu leina nuttu!“
Lausus tuwi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt weel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga weelgi wiibib teel!

Mure tuwi rindu asub,
Kurwemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis wiibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Wabalt Wenekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3

Sa kena kalaneiu

Sa kena kalaneiu
Paat aja kaldale,
Et ma siis wõiksin anda
Suud sinu huultele.

Oh pane oma pea
Mu tukswa rinnale;
Sa oled ikka julge
Ju käima merele.

Mu süda on ka meri,
Kord tõuseb, waub ta
Ja mõni ilus perli
Ta põhjas hingab ka.

Saksa luuletaja Heine järele J. Pommer
Eesti Postimees nr.4, 28. jaanuar 1888, lk 3

Kull ja kured

Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära waewa asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“


Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer

Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3

1 11 12 13